Söötmise mõju

Söötmisstressi all mõeldakse vähest söötmist, mis ei vasta looma vajadustele, tasakaalustamata keemilise koostisega sööta või riknemistunnustega sööta. Olenevalt sööda koostisest võib ühe söödakomponendi üleküllus teise vajadust leevendada või süvendada. Energiarikas söödarat­sioon vähendab valgu tarvet. Üle­määrane valgusisaldus energiadefitsiidi korral põhjustab ainevahetushäireid. Normaalseks füsioloogiliseks tegevuseks peab sööt sisaldama piisavalt toit-, kiud- ja ballastaineid, et tagada seedetrakti motoorika ning mikrofloora.

Söötmisstress tekib ratsiooni järsu muutuse, söötmisrežiimi rikkumise korral. Tapasigade puhul on lühikeste transpordikauguste korral võimalik söötmisstressi viia minimaalseks võt­tes arvesse tõenäolist tapmise aega.

Sead on monogastrilised loomad ja sellest tulenevalt kantakse paljud söödaratsiooni kompo­nen­did kiiresti lihas- ja rasvkoesse, mis hiljem mõjutavad sealiha kvaliteeti. Kvaliteet sõltub rasv­ha­pe­te koostisest ratsioonis, vitamiinide ja mineraalainete koostisest, see on vitamiini E lisa­mi­sest ja komponentidest, mis tekitavad kõrvalmaitset nagu kalajahu.

 Video. Võõrdepõrsaste söötmine lisasöödaga (A. Tänavots)

Katseandmetel saab söötmisega muuta lihase glükogeeni sisaldust tapmise ajal ja sellega mõju­ta­da pH taseme alanemist ning võimalik ka, et sealiha tehnoloogilist kvaliteeti (Rosenvold jt., 2001).

Saharoosi ja teiste seeduvate karbohüdraatide (suhkrute) rikaste söötade söötmine mõni päev enne tapmist võib põhjustada lihaste glükogeeni sisalduse suurenemist ja seega vähendada pH24 väärtust. Sellega väheneb tiheda, kuiva liha (DFD) tekke tõenäosus. Fernandez jt., (1992) näitasid, et ülalmainitud uuringutel on lühiajaline mõju, kuna öine paastu­mine kõrvaldab suhkru söötmise mõju.

Pethick jt. (1997) märkis oma ülevaates - lihakvaliteediga manipuleerimine läbi söötmise-, et DFD esinemissagedus väheneb, PSE liha esinemissagedus suureneb, eriti halotaangeeni kandjatel, kui rakendatakse suhkrurikaste söötade söötmist.

Sealiha toiteväärtust on võimalik parandada läbi õige söötmisstrateegia ilma et mõjuta­taks lipii­dide oksüdatsiooni ebasoodsalt.

Sööda rasvaallikad koosnevad peamiselt loomsest rasvast (esineb rohkem küllastunud rasvu) või taimsest rasvast (rohkem mitteküllastunud rasvu)

Selline vahe võib mõjutada sealiha rasva kvaliteeti. Loomse rasva söötmine nuuma lõpus tõstab sealiha rasva tahkust (Warnants jt., 1999).

Viimastel aastate tähelepanu koondumine sööda lipiidide mõjudele, on suurendanud huvi spet­siifiliste või oluliste rasvhapete nagu linoolhappe vastu. Linoolhape parandab sigade jõudlust ja vähendab rasva ja seljapeki moodustumist ning suurendab tailiha osatähtsust (Quinn jt., 2000a; O'Quinn jt., 2000b; Ostrowska jt., 1999; Swan jt., 2001; Thiel-Cooper jt., 2001; Wiegand jt, 2001).

Lihakvaliteedi seisukohalt suurendab linoolhape lihastes, rasvkoes ja lihasesiseses rasvas kül­las­tunud/küllastamatute rasvade suhet ning parandab kõhurasva tahkust (Dugan jt., 1999; Eggert jt., 2001)