Pidamisviiside mõju

Sigu tuleb pidada tingimustes, mis tagaksid nende normaalse söötmise, keskkonna parameetrid ning vastaksid antud loomagrupi vajadustele.

Võrreldes kaasaegsete pidamistingimustega oli minevikus tootmine väga mitmekesine, sõltudes kliimast, mullastikust, kasvatatavatest tõugudest, sotsiaal-majanduslikust keskkonnast, maaviljeluse tingimustest ning kasu­tata­vatest tehnoloogiatest (Legault, 1991).

Viimase kümnendi kestel on tarbijad muutunud palju teadlikumaks sellise faktori suhtes, nagu eetiline loomakasvatus, loomade heaolu, looduslähedane tootmine ja liha sensoorsed tunnused. Seega, ekstensiivne tootmine, nagu vabapidamine või teised keskkonnasäästlikud tootmis­vor­mid, ning sigade söötmine looduslike söötadega on saanud Euroopa ja Põhja-Ameerika sealiha tootmise uueks suunaks (Bridi jt., 1998; Dworschaak jt., 1995; Enfalt jt., 1997c; Lebret t., 1998; Sather jt., 1997).

Mõne elusoleva traditsionaalse tootmissüsteemi kõrval, nagu intensiivsetootmise vahetamine vabapidamise või mõne muu keskkonnasäästliku tootmisviisi vastu võib olla tulevikutrend (Jakobsen & Hermansen, 2001; Nilzen jt., 2001). Vabalt peetavate sigade liha rasvhappelises koostises on leitud rohkem mitteküllastunud rasvhappeid kui traditsioonilisel viisil kasvatatud sigadel (Hansen jt., 2000; Nilzen jt., 2001). Eeltoodu suurendab lipiidide oksüdatsiooni riski ja tekitab pehmemat rasva ja seega halvendab sealiha kvaliteeti (Warnants jt., 1998).

Vabalt peetavad sead on suurema tailiha osakaaluga (Danielsen jt., 2000; Sather jt., 1997; Sundrum jt., 2000) ja suurema rümba müügiväärtusega tänu raskematele sinkidele ja suure­matele seljali­has­tele võrreldes tavalise tootmisega (Sather jt., 1997).

Joonis. Sigade intensiivne ja vabapidamine (A. Tänavots)

Beattie jt., (2000) leidsid, et sigade ekstensiivne pidamine parandas sealiha kvaliteeti, mistõttu vähenes küpsetamisel lihast eraldunud veekogus.