Veesidumisvõime määramine

Liha veesidumisvõime määratakse Grau ja Hammi (1952, 1957) meetodil, mida olid muutnud Volovinskaja ja Kjelman (1961).

Meetod põhineb lihast eralduva vee hulga kindlakstegemise printsiibil, kus ligikaudu 0,3-grammine liha kaalutis pannakse viieks minutiks tuhavabale 150-millimeetrise läbimõõduga filterpaberile (nr. 43, MN 640m) kahe klaasi vahele ühe kilogrammise raskuse alla.

Proovitüki kaalumine (A. Tänavots) 0,3 grammine liha kaalutis pannakse viieks minutiks filterpaberile kahe klaasi vahele ühe kilogrammise raskuse alla (A. Tänavots)
Joonis. 0,3-grammine liha kaalutis pannakse viieks minutiks filterpaberile kahe klaasi vahele ühe kilogrammise raskuse alla (A. Tänavots)

Laiaks vajutatud liha ja märja laigu alad mõõdetakse planimeetriga ning leitakse lihast filterpaberile eraldunud vesise ala pindala.

Märja laigu alad mõõdetakse planimeetriga (A. Tänavots) Märja laigu alad mõõdetakse planimeetriga (A. Põldvere)
Märja laigu alad mõõdetakse planimeetriga (A. Põldvere)
Joonis. Märja laigu alad mõõdetakse planimeetriga (A. Tänavots; A. Põldvere)

Liha veesi­du­vusvõime arvutatakse seotud vee hulga järgi ja väljendatakse protsentides liha massi või li­ha kogu niiskuse suhtes.