Searümpade dissektsioon
Euroopa Liidu seadusandluse järgi on searümba tailihasisalduse määramise meetodiks searümba osaline ehk nelja peamise rümbaosa dissektsioon. Seda peetakse hetkel kõige täpsemaks võimaluseks rümba tailihasisalduse määramiseks.
Joonis. Tükeldatud searümp (1 – tagatükk, 2 – seljatükk, 3 – turjatükk, 4 – pea, 5 – esikoot, 6 – tagakoot, 7 – sisefilee, 8 – abatükk, 9 – rinnakutükk, 10 – küljetükk, 11 – kõhutükk, 12 – kubemetükk) (G. Movileanu, 2009)
Dissektsiooniks väljavalitud searümba vasaku poolrümba tagatüki (nr 1 joonisel), seljatüki (nr 2), aba- (nr 8) ja küljetüki (nr 10) dissekteerimisel eraldatakse üksteisest noaga piki kudedevahelist piiri lõigates rasvkude (nahaalune koos nahaga ja lihastevaheline rasvkude), lihaskude ning kondid ( joonis 2). Selline lihalõikus on seotud väga suure ajakuluga (kõigi nelja tüki täielikuks dissekteerimiseks kulub ühel lihalõikajal keskmiselt 12 tundi) (A. Alt, 2006).
Joonis. Dissekteeritud seljatükk (P.Walstra, G.S.M. Merkus, 1996)
Saadud fraktsioonid kaalutakse (tailiha massile liidetakse vasaku rümbapoole sisefilee mass) ning arvutatakse välja tailiha (ka rasvkoe, naha ja kontide) osa kogu poolrümba massist, mis ongi konkreetse rümba tailihasisaldus.
Lihateaduse erialaspetsialistide poolt koostatud reeglistiku ja kirja pandud põhimõtete järgi töödeldi 2001.aastal Eestis dissektsiooni käigus kogutud andmeid ning koostati valemid erinevatele tailihasisalduse määramise seadmetele/meetoditele, mille abil on võimalik searümba mõõtmise järgselt välja arvutada selle tailihasisaldus (A. Alt, 2006).