Kahe maksmismeetodi võrdlus
Elusmassi alusel maksmise meetod ei ole objektiivne ning ei arvesta asjaoluga,
- et kõik tapale toodavad sead ei pruugi olla ühesugused, nendest saadav rümp ei ole ühesuguse kvaliteediga ning liha kogus pole ühesugune. Seetõttu maksavad lihatööstused mõnede sigade eest “õiglast” hinda, teiste eest aga “liiga palju”.
- kui tapajärgsel kontrollil avastatakse rümpade veterinaarkontrolli käigus lihastesiseseid verevalumeid, abstsesse vms, mis tuleb rümbast ära lõikama, läheb ostetav liha tööstuse jaoks veelgi kallimaks.
Seakasvatajate poolt vaadatuna võib elusmassi alusel maksmine tunduda õiglasem:
- nemad üldjuhul teavad, millises konditsioonis sea nad tapale saadavad,
- neil on võimalus enda loomad ise üle kaaluda ning prognoositav summa välja arvutada.
Tapamaja seisukohast objektiivsem variant on maksta rümpade eest eelnevalt kokkulepitud kilohinda, mis korrutatakse tapaliini lõpus jahutamata rümpade kaalumisel saadud kaalutisega. Sellisel juhul maksab tapamaja liha eest, mis läheb jahutamise järgselt reaalselt kasutusse (A. Alt, 2006; K. Eilart, Põldvere, A., 1996).