Tekseli (Texel) ... lambatõug on aretatud 19. sajandi keskel niiske, merelise kliimaga Texeli saarel Põhja-Hollandis kohalike ranniku ehk marši jämevilla uttede ristamisel linkolni (Lincoln), leisteri (Leicester) jt. jääradega. Tänapäeval on teksel (Texel)tähtsamaks lambatõuks Hollandis (ca 95% lammastest on tekseli (Texel) tõugu). Samuti on ta laia levikuga lambatõug Saksamaal, Taanis, Suurbritannias, Iirimaal, Uus-Meremaal.
Tekseli (Texel) tõugu lambad on suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suure villatoodangu ja kvaliteetse villaga . Uted kaaluvad 65–80 kg, jäärad 100–150 kg. Uttedelt saab aastas 4–5 kg villa, jääradelt 5–6 kg. Vill on valge rasuhigiga
nahas asetsevate rasu-ja higinäärmete sekreet, mis koosneb kahest erinevate omadustega fraktsioonist-rasust ja higist (Piirsalu, 1991) Rasu (lanoliin) on rasuhigi kasulik komponent, mis kaitseb villa mitmesuguste kahjulike keskkonnamõjude eest (niiskus, päike jt. ) Higi tekib lammaste higistamisel ja sellel on aluseline reaktsioon (pH 7-10). Poolpeenvillalammastel on pestud villas soovitav rasu hulk 8-12%, higi sisaldus varieerub 7-23%-ni. Soovitav rasuhigi vahekord on peenvillalammaste villas 0,4:1- 1:1. Mida vähem sisaldab rasuhigi higi seda paremate villa kaitsvate omadustega on rasuhigi. Higi sisaldab peale vee, mineraalainete, orgaaniliste ainete (kusihape, lenduvad rasvhapped, valgud) ja soolade ka kollaseid pigmente. Lammaste rohkel higistamisel väheneb rasuhigis higi osakaal ja rasuhigi kaitsevõime väheneb ning higis olevad kollased pigmendid tungivad villakarva struktuuri ja villa omandab kollaka tooni ehk vill kolletub
e villa kollaseks muutumine (canary colouration) on villa kollaseks muutumine teatud keskkonnatingimuste toimel (kõrge temperatuur, niisked ruumid jt), kusjuures kollane toon säilib ka pärast villa mitmekordset pesemist (Canary Coloration…, 1980). Kolletunud villa rasuhigi pH on kõrgem (pH 8,5-10) kui valge villa rasuhigil (pH 7,0-8,5), sest higistamisega kaasneb aluselise reaktsiooni tõus. Seetõttu on kolletunud vill tundlik pesemisvahendite suhtes ning see võib vähendada kolletunud villa tugevust. Samuti on teada, et kolletunud villas on bakterite hulk suurem ja nende pikemajalise mõju tagajärjel on kolletunud vill halvemini töödeldav, väiksema tugevusega ning sellisest villast valmistatud riideesemete kasutusiga on lühem. Villa kolletumist mõjutavad ka geneetilised tegurid (päritavuskoefitsent ~0,25) ja villa kolletumist saab vähendada suguloomade valikuga (Piirsalu, 1991). Tihedama, lühema ja kinnise villasäuguga lammastel kolletub vill rohkem, sest vihmavesi tungib neil vähemal määral villakusse ja vihmavesi neutraliseerib vähem higi aluselist reaktsiooni. Villa kolletumist aitab vähendada lammaste pügamine vahetult enne kuuperioodi algust, sest lühike vill ei takista higi aurustumist. Lambad peaksid saama karjamaadel varjuda kuuma päikese eest. Karja täienduseks tuleks valida valge rasuhigiga lambaid ja villa tuleks hoida pärast pügamist õhku läbilaskvates kottides, mis hoiab ära villa kolletumist soodustava kondenseeruva vee tekkimise (Canary Coloration…, 1980).
. Higi hulga suurenemine rasuhigis mõjutab ka rasuhigi värvust. Rasuhigi värvus sõltub rasuhigi koostisest ja higi osakaalust rasuhigis. Kvaliteetsel rasuhigil on valge või helekollane värvus (kasutusel ka helekreemi värvusena) ja see on pesemislahustes kergesti lahustuv. Higistamine toob kaasa villa rasuhigi värvuse muutuse muutes selle kollaseks või tumekollaseks ning selline rasuhigi on pesemislahustes halvasti lahustuv (Canary Coloration…, 1980).
... all mõistetakse ühe inglise naela (458,6 grammi) töödeldud puhta kammvilla ketramisel saadava lõnga pikkust vihtidest. Ühe lõngavihi standardpikkus on 560 jardi ehk 512 meetrit. Mida peenem ja ühtlikum on vill, seda pikemat lõnga saadakse ühe inglise naela kammvilla ketramisel ning seda suurem on Bradfordi number (Jaama, 1984).
) ja pikkusega 10–15 cm. Tekselid (Texel) on suhteliselt hea viljakusega, 100 poeginud ute kohta saadakse 150–210 talle. Tänapäeval loetakse tekseli (Texel) lammaste hinnatavamateks omadusteks häid tapajõudlusnäitajaid (eriti lihakehade head lihavormid) ning vastupidavust aastaringseks karjatamiseks.
Inglismaal tehtud võrdluskatsed, kus tasandiku uttede paaritamine parimate lihatõugu jääradega (sarviline dorset (Dorset Horned), ildefrans (Île De France ), oldenburg, suffolk, oksfordaun (Oxford Down), teksel (Texel)) näitas, et tekseli (Texel) ristandtalled kasvasid sünnist tapmiseni mõnevõrra aeglasemalt kui oksfordauni (Oxford Down) ja suffolki veresusega eakaaslased ( tabel 3). Kuid tekseli (Texel) ristandtalledel olid parimad tapajõudlusnäitajad ( tabel 4). Tekseli (Texel) ristandtalledel oli parim tapasaagis, nende lihakehad olid suurima tailiha- ja väiksema rasvasisaldusega ning parima tailiha/rasva suhtega. Geneetilised uuringud on näidanud, et tekseli (Texel) tõul on nn. topelt lihastuse geen (double muscle gene), mis annabki sellele tõule väljapaistvad lihavormid. Paaritusküpseks saavad tekseli (Texel) utt-talled 6–8 kuu vanuses ning hea söötmise juures võivad 5 kuu vanused talled kaaluda 45–48 kg. Tekseli (Texel) tõu puuduseks loetakse nõrku jalgu ja raskemaid sünnitusi vastsündinud tallede suurema kolju tõttu.
Eestisse imporditud tekseli (Texel) jäärasid on intensiivselt kasutatud eesti valgepealiste lammaste tõufarmides alates 1993. aastast, kusjuures tulemustega võib igati rahule jääda. Tekseli (Texel) jäärad annavad järglastele hästi edasi ilusaid lihavorme. Tekseli (Texel) ristandtalled tunneb ilma suurema vaevata ära nende täidlaste kintsude ja ümarate kehavormide poolest. Nad on silma paistnud rahuldava kasvukiiruse ja kvaliteetse liha poolest (lihakehade lihastus vähemalt R, tailiha osakaal suur, rasva osakaal väike). Ka villa kvaliteet on olnud hea, sest ristandtalledel on normaalse säbarusega, valge või helekreemika rasuhigiga vill. Villa peenus imporditud jääradel on keskmiselt 33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti
... all mõistetakse ühe inglise naela (458,6 grammi) töödeldud puhta kammvilla ketramisel saadava lõnga pikkust vihtidest. Ühe lõngavihi standardpikkus on 560 jardi ehk 512 meetrit. Mida peenem ja ühtlikum on vill, seda pikemat lõnga saadakse ühe inglise naela kammvilla ketramisel ning seda suurem on Bradfordi number (Jaama, 1984).
Alates 2001. a kasvatatakse ka Eestis tekseli (Texel) tõugu puhasaretuse teel. Loodud on 4 tekseli (Texel) aretuskarja. Tekseli (Texel) lambaid on Eestisse toodud põhiliselt Taanist, s.o 2000. a 7 jäära, 2001. a 4 jäära ja 19 utte ning 2002. a 4 jäära ja 47 utte.
Suurema populaarsuse on võitnud valgepealised dorsetid. Paljudes riikides, eriti Ameerika Ühendriikides on nad suffolkite järel lihatõugudest arvukuselt teisel kohal.
Tumedapealistest dorsetdauni (Dorset Down) lammastest kasutatakse aretuses eelkõige isasloomi. Arvatakse, et dorseti tõug on saadud Inglismaal sellel ajal, kui hispaanlased üritasid vallutada Inglismaad. Nad tõid kaasa oma meriino uttesid, keda paaritati Edela-Inglismaal Walesi sarviliste lammastega. Nii saadi sarviline dorset (Dorset Horned), kellest hiljem aretati nudi dorseti.
Tänapäeval kasutatakse valgepealise dorseti puhul nii emas- kui isasloomi. Paljud kasvatajad eelistavad emasloomana just nudi dorsetit, keda ristatakse kas tekseli (Texel) või suffolki jääradega, et saada järglastelt kõrge kvaliteediga lihakehasid. Dorsetil on üks unikaalne, hinnatav omadus, mille poolest ta erineb teistest lihatõugudest. Nimelt on dorsetile omane pikk innasesoon (vähemalt 8 kuud), mistõttu selle tõuga on võimalik lihtsamini organiseerida tihendatud poegimisi (2 aasta jooksul 3 poegimist), sest uted indlevad ka innavälisel sesoonil (kevadel, suvel) palju sagedamini kui teised lihatõugu uted. Ingliskeeles on kasutusel termin "out of season" breeding– paaritamine "mitte innasesoonil", – mida kasutatakse just dorseti tõu puhul.
Dorseti uted on väga heade emaslooma omadustega ja suure piimakusega, seepärast paljud lambakasvatajad eelistavad just neid. Dorseti lambad on keskmise suurusega, pika kere ja hea lihastikuga. Uted on üldiselt teistest lihatõugu uttedest kergemad (tabel 1), kuid nad annavad talledele edasi häid lihavorme, mistõttu neilt saadud lihakehad on hinnatud.
Dorseti lambaid kasvatatakse Eestis ühes aretuskarjas ning neid on imporditud Taanist, kui 2001. a imporditi 1 jäär ning 2002.a. 4 jäära ja 19 utte.
Tänapäeval tuntakse dala tõugu kui head karjamaakasutajat, kes on suure viljakusega ning hea liha-ja villajõudlusega. Eestisse imporditud dala uttedelt on saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dala veresusega ristanditelt saadi 1,84 talle poegimise kohta (Zarenz, Kaart, 2000). Dala tõugu jäärade paaritamisel lihatõugu uttedega on võimalik Eestis saada suure viljakusega ristanduttesid. Selliseid pooleverelisi ristanduttesid oleks otstarbekas paaritada näiteks tekseli (Texel) või suffolki jääraga, et saada kolme tõu vahelise ristamise tulemusena talled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus. See oleks üks võimalik tee suurima kasumi teenimiseks.
Dala lambad on kõrge villajõudlusega ning annavad väga kvaliteetset villa. Dala lammaste vill on pikk (15–20 cm), suhteliselt peen (11–12 kuu vanuste uttede villa keskmine peenus oli 28,6 µm, varieeruvusega 25–31µm), ilusa ühtliku säbarusega ja praktiliselt ainult valge või helekreemika rasuhigiga
nahas asetsevate rasu-ja higinäärmete sekreet, mis koosneb kahest erinevate omadustega fraktsioonist-rasust ja higist (Piirsalu, 1991) Rasu (lanoliin) on rasuhigi kasulik komponent, mis kaitseb villa mitmesuguste kahjulike keskkonnamõjude eest (niiskus, päike jt.) Higi tekib lammaste higistamisel ja sellel on aluseline reaktsioon (pH 7-10). Poolpeenvillalammastel on pestud villas soovitav rasu hulk 8-12%, higi sisaldus varieerub 7-23%-ni. Soovitav rasuhigi vahekord on peenvillalammaste villas 0,4:1- 1:1. Mida vähem sisaldab rasuhigi higi seda paremate villa kaitsvate omadustega on rasuhigi. Higi sisaldab peale vee, mineraalainete, orgaaniliste ainete (kusihape, lenduvad rasvhapped, valgud) ja soolade ka kollaseid pigmente. Lammaste rohkel higistamisel väheneb rasuhigis higi osakaal ja rasuhigi kaitsevõime väheneb ning higis olevad kollased pigmendid tungivad villakarva struktuuri ja villa omandab kollaka tooni ehk vill kolletub
e villa kollaseks muutumine (canary colouration) on villa kollaseks muutumine teatud keskkonnatingimuste toimel (kõrge temperatuur, niisked ruumid jt), kusjuures kollane toon säilib ka pärast villa mitmekordset pesemist (Canary Coloration…, 1980). Kolletunud villa rasuhigi pH on kõrgem (pH 8,5-10) kui valge villa rasuhigil (pH 7,0-8,5), sest higistamisega kaasneb aluselise reaktsiooni tõus. Seetõttu on kolletunud vill tundlik pesemisvahendite suhtes ning see võib vähendada kolletunud villa tugevust. Samuti on teada, et kolletunud villas on bakterite hulk suurem ja nende pikemajalise mõju tagajärjel on kolletunud vill halvemini töödeldav, väiksema tugevusega ning sellisest villast valmistatud riideesemete kasutusiga on lühem. Villa kolletumist mõjutavad ka geneetilised tegurid (päritavuskoefitsent ~0,25) ja villa kolletumist saab vähendada suguloomade valikuga (Piirsalu, 1991). Tihedama, lühema ja kinnise villasäuguga lammastel kolletub vill rohkem, sest vihmavesi tungib neil vähemal määral villakusse ja vihmavesi neutraliseerib vähem higi aluselist reaktsiooni. Villa kolletumist aitab vähendada lammaste pügamine vahetult enne kuuperioodi algust, sest lühike vill ei takista higi aurustumist. Lambad peaksid saama karjamaadel varjuda kuuma päikese eest. Karja täienduseks tuleks valida valge rasuhigiga lambaid ja villa tuleks hoida pärast pügamist õhku läbilaskvates kottides, mis hoiab ära villa kolletumist soodustava kondenseeruva vee tekkimise (Canary Coloration…, 1980).
. Higi hulga suurenemine rasuhigis mõjutab ka rasuhigi värvust. Rasuhigi värvus sõltub rasuhigi koostisest ja higi osakaalust rasuhigis. Kvaliteetsel rasuhigil on valge või helekollane värvus (kasutusel ka helekreemi värvusena) ja see on pesemislahustes kergesti lahustuv. Higistamine toob kaasa villa rasuhigi värvuse muutuse muutes selle kollaseks või tumekollaseks ning selline rasuhigi on pesemislahustes halvasti lahustuv (Canary Coloration…, 1980).
(Piirsalu, 1996; Piirsalu, Zarenz,1997). Nii oli 85,7% dala uttedest valge ja 14,3% uttedest kreemikas rasuhigi. Kollast rasuhigi ei esinenud mitte ühelgi utel. Võrdluseks võib öelda, et uuritud eesti valgepealistel lammastel oli rasuhigi 67% ulatuses valge, 30% kreemjas ja 3% kollane ning eesti tumedapealistel uttedel esines valget rasuhigi 48%-l, kreemjat 43%-l ja kollase rasuhigiga uttesid oli 9%.
Suure villajõudluse ja kvaliteetse villa kõrval on dalalammastel rahuldav kasvukiirus. Liha kvaliteedilt ja varavalmivuse osas jäävad dala lambad tüüpilistele lihatõugudele mõnevõrra alla. Seepärast saavutavad dalatalled täiskasvanud looma suuruse (täiskasvanud dalautt kaalub 80–90 kg) ja kehamassi pikema aja jooksul. Praegune dala lammaste kasvatamise praktika on näidanud, et nad on head karjamaakasutajad ning neilt saab suurt juurdekasvu ka vaid karjamaarohuga, ilma et neile oleks vaja jõusöötasid juurde sööta. Seepärast on häid tulemusi saadud dalalammaste kevadisel poegimisel, kui imetavaid uttesid koos talledega on olnud võimalik kiiresti pärast poegimist karjamaale saata. Eestis on dala tõug perspektiivikas eelõige kolme tõuvahelise ristamisskeemi kasutamisel, et saada nendelt pooleverelisi viljakaid uttesid, keda paaritada puhtatõuliste lihatõugu jääradega, millega kaasneb kolme tõu vaheliste ristandtallede saamine kvaliteetse lambaliha tootmiseks.
Dala (P. Piirsalu)
Tabel 4. Lammaste jõudlus tõugude kaupa (British Sheep, 1992)