Ajalugu

Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu.

Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast W. Friebe poolt (Eesti ja Liivimaa statistiline ja ökonoomiline aastaraamat, 1794), kes kirjutas, et Baltimaadel peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga lambaid, kelle jääradel olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid.  Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhja–lühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks  eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele.

Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi:

1. kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega;
2. peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel;
3. lihalammaste kasvatamise periood 19. sajandi teisel poolel;
4. kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.–1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926. a eesti tumedapealise ja eesti valgepealine lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.

Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840. a oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ja peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil  imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid – sautdauni (South Down), hämpširi (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja–Saksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid.

Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi  sekretär–eriteadlaseks.

Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. a kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi (Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil  eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi (Shropshire) lihalambatõug. 1934. a toodi 19 šropširi (Shropshire) lammast veel Inglismaalt, 1935. a 36 šropširi (Shropshire) Rootsist ja 1936. a 45 šropširit (Shropshire) Rootsist.  Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40 000–50 000 eesti kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle šropširi (Shropshire) ja eesti maalammaste ristandeid  kutsuti šropširi (Shropshire) lammasteks (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).

Esimene lammaste tõuraamat Eesti Lammaste Tõuraamat I (1931-1941), avaldati 1942. a, mis oli koostatud Kristjan Jaama poolt Eesti Lammaste Tõuraamatu määruse alusel 3. veebruarist 1938. a Vastavalt sellele määrusele oli tõuraamatus 3 jaotust: šropširi (Shropshire) lambad, ševioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad

Karusnahalammasteks loeti Eestis aretatud või välismaalt imporditud karusnahalambaid, kes vastasid kehtestatud nõuetele (lühike saba, hallid mustad või valge läikiva ja käharustega villaga lambad).

.

Märgiti ära, et Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna need tunnustust ei olnud leidnud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).

1945.a. tõuloomade loenduse andmeil oli Eestis 49 000 šropširi (Shropshire) ja 26 000 ševioti (Cheviot) tõulammast ehk 31% lammaste üldarvust. 1958. a tunnustati eesti tumedapealine lambatõug ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.

Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. a kui alustati inglise päritoluga ševioti (Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. a üks ševioti (Cheviot) jäär ja kaks utte Rootsist, 1934. a 72 ševioti (Cheviot) Inglismaalt ja 1935. a 36 ševioti (Cheviot) lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti ševioti (Cheviot) lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati samuti 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti (Cheviot) lihalambatõug.

Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö kordineerijaks Eesti Liha-Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992. aastani (Piirsalu, 2003). 1990. a taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste hindamine, tõukarjade hindamine, tõuraamatute pidamine, uute parandajate tõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude parandamisel.

Kõrvuti puhasaretusega on pidevalt kasutatud eesti tumedapealite ja eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi tõsta.

Tänapäeval on välja jõutud lammaste aretusväärtuste hindamiseni e. tõelise geneetilise väärtuse määramiseni.