Põhimõisted

Üldise lineaarse mudeli rakendamiseks jagatakse registreeritud tunnused kahte ossa:

• uuritavateks e sõltuvateks tunnusteks (need, mille käitumine huvi pakub) ja
• argument- e sõltumatuteks tunnusteks e faktoriteks (need, mille mõju uuritavatele tunnustele soovitakse selgitada).

Definitsiooni kohaselt on üldine lineaarne mudel (general linear model, GLM) uurija poolt eeldatav faktorite ja uuritavate tunnuste vahekorra üldskeem (mudel), mille detailid tuleb hinnata algandmetest (valimist).

Üldise lineaarse mudeli alusel tehtud järeldused on õiged kui

a) uuritav mudel vastab tegelikkusele -- on õigesti paika pandud faktorite olemus ja vahekord;
 
b) kehtivad vajalikud matemaatilised eeldused (normaaljaotus, vaatluste sõltumatus jm).

Tänu oma lihtsusele ja tõsiasjale, et faktorite mõjude lineaarne kombinatsioon vastab ligilähedaselt tegelikkusele paljudes reaalsetes analüüsides ning sobib lähendama lineaarsest märksa keerulisemaid funktsioone, on üldine lineaarne mudel tänapäeva eluteadustes enim rakendatav matemaatilise statistika meetod.

Iga üldise lineaarse mudeli püstitamine eeldab kolme asja:

a) mudeli esitust faktorite mõjude summana,
 
b) uuritava tunnuse ning faktorite keskväärtuste ja dispersioonimaatriksite struktuuri fik-seerimist vastavalt andmestiku ülesehitusele ja faktorite olemusele, ning
 
c) tõenäosusjaotuslike eelduste tegemist mudeli liikmete kohta võimaldamaks määrata hinnangute täpsust ja kontrollida hüpoteese.