Nisade lüpsijärgne desinfitseerimine

Masinaga lüpsmisele üleminekuga suurenes lehmade haigestumine mastiitidesse. Udarahaiguste tekke ja edasikandumise ärahoidmiseks hakati kasutama nisade lüpsijärgset desinfitseerimist. Esmakordselt tehti seda Ameerika Ühendriikides 1916. aastal. Laialdasemalt hakati seda meetodit kasutama möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Nüüdseks on see lüpsitehnika võte rakendunud paljudes arenenud piimakarjakasvatusega maades.

Nisade lüpsijärgset desinfitseerimist tuleks teha igal lüpsikorral vahetult peale lüpsiaparaadi altvõtmist. Mikroobide peamine sissepääsutee udarasse on nisakanal. Pärast lüpsi lõppu on nisaotsa ringlihas lõtvunud ning nisajuha on olenevalt lehmast umbes kaks tundi avatud. Peale nisakannude eemaldamist ja sellele vahetult järgnevat nisade desinfitseerimist asendub nisaotsale jääv piimatilk desolahuse tilgaga. Kapillaarsuse tõttu tungib osa desolahust ka nisajuhasse ja surmab sinna sattunud mikroobe ning loob nii barjääri nakkusele.  Mitmed autorid järeldavad, et paremaid tulemusi saavutati nisade lüpsijärgsel desinfitseerimisel kui haigustekitajad olid Staphylococcus aureus ja Streptococcus agalactiae.

Neis piimakarjades, kus on probleeme udara tervisega tuleks nisade lüpsijärgset desinfitseerimisest teha peale igat lüpsmist. Veel on tekkinud küsimusi, millist nisade lüpsijärgse desinfitseerimise viisi kasutada - nisade kastmine desotopsi või desolahuse kandmine nisadele pihustamise teel. Tõhusam viis on nisade kastmine desotopsi. Desolahuse pihustamisel on kadu suurem ning teinekord ei pruugi see nisani jõudagi.

Nisade kastmine desotopsi (Tänavots 2011)	Nisadele kantud desolahus (Tänavots 2011)
Peale nisakannude eemaldamist ja sellele vahetult järgnevat nisade desinfitseerimist asendub nisaotsale jääv piimatilk desolahuse tilgaga (Tänavots 2011)	Desolahuse konteiner (Tänavots 2011)
Desotops (Tänavots 2011)