Pügamine, villajõudlus
Olulisim näitaja on lammaste villajõudlus.
Villatoodang - aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt.
Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Tallesid pügatakse esmakordselt ca 6 kuu vanuselt (tallevillatoodang, ca 1,3-1,5 kg), mis ajaliselt langeb mai-, juuni-, juulikuusse.
Kahekordsel pügamisel pöetakse põhikarja lambaid kevadel ja sügisel. Lammaste tervise seisukohalt on parim lammaste kahekordne pügamine. Kuid kuna tänapäeval villa realiseerimisest saadavad sisetulekud on madalad, siis eelistatakse lammaste ühekordset pügamist. Ühekordselt pügamisel pöetakse lambaid Eestis sõltuvalt karjas kasutatavast pidamistehnoloogiast kas kevadel (aprill, mai, juuni) või sügisel (september, oktoober, november). Mõlemal pügamisajal on omad eelised ja puudused.
- Kevadisel pügamisel on lambad soojadel suvekuudel lühema villaga ja lambad higistavad sel ajal vähem. Samal ajal talvekuudel on neil seljas pikem vill, mis teatud tingimustel võib olla eeliseks, kuid ka puuduseks (märgades lautades vill imab vett, lammaste vill muutub märjaks ja suureneb lammaste külmetuse ja haigestumise oht, villaga lambaid mahub vähem lauta).
- Sügisene pügamine on otstarbekas korraldada vahetult peale lammaste lauta jätmist. Vahetult peale pügamist ei soovitata lambaid saata vihmase, tuulise ilmaga välja. Kui sel ajal on külmad ilmad, siis peaks lambaid peale pügamist hoidma 4-5 päeva laudas. Sügisesel pügamisel soovitatakse kasutada pügamisteri, mis jätavad lambale 0,5-1 cm villa selga.
- Talvine pügamine on võetud kasutusele Inglismaa edelaosas, kui jaanuarikuu alguses pöetakse lauta jäetud uttesid. Sellisel juhul sisetingimustesse toodud pöetud lambaid mahub samasse ruumi rohkem kui pügamata lambaid. Talvel pöetud lambaid lastakse välitingimustesse alles märtsi keskpaigas, kui neil on seljas juba pikem villakate. Samas talvise pügamise suuremaks eeliseks loetakse pöetud lammaste madalamat haigestumist hingamisteede haigustesse, tallede kõrgemat sünnimassi ja tallede madalamat suremust (talled leiavad kergemini üles udarad) võrreldes sisetingimustes peetavate pügamata uttedega (Williams, 1999).
Lammaste pügamine peab toimuma kõval, puhtal alusel, mida puhastatakse iga lamba pügamise järgi.
Tänapäeval kasutatakse ülemaailmselt lammaste kiirpügamise meetodit, mis on välja kujundatud viimase 30 aasta jooksul nn uus-meremaa lambapügamise meetodist. Lambapügajate väljaõpe toimub ühtsetel alustel ja sarnaseid töövõtteid kasutavad kõikide juhtivate lambakasvatusriikide pügajad. Euroopas on selle meetodi peamiseks juurutajaks British Wool Marketing Board. Suurbritammias eksisteerivad lambavillapügajatel kutsestandardid, kusjuures eristatakse alg-, pronks-, hõbe- ja kuldtaset. Rahvusvahelistel võistlustel pöevad enamasti kuldtasemel pügajad. Kiirpügamise meetodi puhul pügatakse lammas ligi 40 erineva lõikega, kusjuures on välja kujunenud kindel lõigete järjekord (kõht, udara ümbrus, vasak aba ja kints, laudjas ja saba, pea, kael, vasak külg ja selg, parem aba, külg ja kints. Meisterpügajad pöevad lamba alla ühe minuti.
Peale lammaste pügamist intensiivistub lammaste ainevahetus ja on teada, et lambad tarbivad pügamisjärgselt enam sööda kuivainet. Seepärast arvatakse, et tallede sünnimass on 10-15 % võrra kõrgem just pügatud lammastel. Samuti on teada, et ka söödakasutus on efektiivsem, sest toit on vatsas lühemat aega ja seetõttu proteiini lõhustub vatsas vähem, mis parandab söödakasutust. Ka on uttede söötmist kergem korraldada, sest pügatud lammastel on kergem toitumust hinnata. Nii on probleemseid lahjasid lambaid kergem karjast välja korjata. Pügatud lambaid mahub ka rohkem samasse sulgu ning loomadel esineb vähem nn. kuumastressi kevad-talvisel perioodil kui väljas õhutemperatuur on hakanud kiiresti tõusma ja loomi hoitakse kinnises laudas.