Kahepoolne hüpotees

Et üldjuhul võrreldakse kahe üldkogumi keskväärtusi omavahel omamata mingit eelinformatsiooni dispersioonide kohta, tuleks hüpoteeside kontrolli alustada kahe üldkogumi dispersioonide erinevuse selgitamisega. St., enne t-testi juurde asumist tuleks kontrollida hüpoteeside paari

H₀ :
H₁ : ,

kus ja on vastavalt esimese ja teise uuritava tunnuse dispersioonid üldkogumil.

MS Excel võimaldab sellist kahepoolset hüpoteesi kontrollida funktsiooni
  FTEST(Array1, Array2)  abil.

Funktsiooni argumentidena tuleb määrata:
  Array1 - esimese valimi andmete blokk;
  Array2 - teise valimi andmete blokk (mõlemad ilma tunnuse nimeta).

Tulemuseks väljastatakse eelnevalt kursoriga määratud lahtrisse olulisuse tõenäosuse p väärtuse. Kui leitud p < 0,05, võib lugeda tõestatuks hüpoteesi H₁, st. et varieeruvus kahes võrreldavas üldkogumis on erinev olulisuse nivool 0,05.

Võrreldes näiteks mannaputru armastavate ja seda mittearmastavate tudengite kehakaalude varieeruvust, saame olulisuse tõenäosuseks p = 0,37. Kuna 0,37 > 0,05, siis ei õnnestu meil tõestada kehakaalude varieeruvuse erinevust.

  
Kahe üldkogumi dispersioonide võrdlemine - F-test

Ühepoolne hüpotees

Hüpoteesi esimese üldkogumi suuremast varieeruvusest (H₁: ) võimaldab kontrollida protseduur F-Test: Two-Sample for Variances 
(Tools -> Data Analysis).

Protseduuri tellimisaknas tuleb täita järgmised väljad:
   Variable 1 Range - suurema aritmeetilise keskmisega valimi andmete blokk;
   Variable 2 Range - väiksema aritmeetilise keskmisega valimi andmete blokk;
   Hypothesized Mean Difference - oletatav keskväärtuste erinevus (vaikimisi null);
   Labels - märgitakse nime või tähise olemasolul andmebloki esimeses reas;
   Alpha - olulisuse nivoo (vaikimisi 0,05);
   Output options - määratakse tulemuste väljastamise asukoht: samale töölehele (Output Range), uuele töölehele (New Worksheet Ply) või uude faili (New Workbook).

Protseduur väljastab tabelina järgmised suurused

Juhul, kui arvuti poolt väljastatud olulisuse tõenäosus p < 0,05 (0,01; 0,001), võime vastaval olulisuse nivool väita, et varieeruvus esimeses kogumis on suurem kui teises, vastasel juhul oleme sunnitud konstateerima, et ei õnnestunud tõestada uuritava tunnuse suuremat varieeruvust esimeses grupis.