Vere uuringud
Alajaotused: (kliki või keri)
Verevõtmine
Erütrotsüütide
loendamine
Hemoglobiini määramine
Hematokriti määramine
Erütrotsüütide settekiirus
Kalkuleeritavad näitajad
Leukotsüütide loendamine
Leukotsütaarne valem. Verepildi mudel: B., E., Can.
Hüübimine
Hemolüüs ja resistentsus
Puhveromadused
Veregrupid
Küsimused
Verevõtmine
Torkekoht desinfitseerida! Suurloomadel võetakse verd tavaliselt
kägi- või kõhuveenist. Inimesel sõrmest, plasma
või seerumi saamiseks veenist.
Erütrotsüütide (Er)
loendamine
Segistisse (ampulliosa lahjendus 101 märgiga) võetakse verd
0,5 märgini ja 1-2 % NaCl lahust 101 märgini. Ampullis saadakse
vere lahjendus 1:200. Loenduskambris (0,1 mm paksuses segu kihis)
loendatakse mikroskoobi abil 80 väikeruudu (külg 1/20 mm) libled.
Summa x 10 000 vastab erütrotsüütide arvule ühes
mikroliitris ( µl, mm3
).
Normi suurusjärk loomadel 5...8 milj/ml,
meestel 5 ja naistel 4,5 milj/ml. Er arvu vähenemine
viitab aneemiale ja vaegtoitumisele, suurenemine kaasneb tavaliselt vee
kaotusega (nt higistamisel).
Hemoglobiini (Hb)
määramine
Tavamääramine toimub kolorimeetriliselt
Sahli hemomeetriga.Standardvärvile vastava lahjenduse põhjal
saab gradueeritud katseklaasil lugeda Hb sisalduse. Algul pannakse klaasi
veidi HCl-i lahust, sinna lisatakse pipetiga 20 µl
(mm3 ) verd. Segada. Hb muutub pruuniks hematiiniks. Lisatakse
tilkhaaval vett kuni värvi intensiivsus ühtub standardiga. Graduatsioonilt
loetakse Hb sisaldus veres. Varem väljendati seda nn gr%-es (g/100ml).
Tänapäeval väljendatakse aine kontsentratsioonid liitri
kohta (gr% x 10). Algse Sahli väljenduse kohaselt määrati
Hb sisaldus (Sahli %) protsendina tinglikust normist ( ~17 gr%, praegu
16,67 g/100ml).
Normväärtused loomadel
80... 150 g/l . Meestel keskmiselt 150, naistel 120 g/l. Muutused ja nende
põhjused langevad enamasti kokku Er ja Hmtr (hematokriti) dünaamikaga.
Hematokriti (Hmtr)
määramine
Hematokrit näitab vere rakkude (pm punaliblede) protsentuaalset mahtu
pärast täielikku tsentrifuugimist. Stabiliseeritud verd tsentrifuugitakse
gradueeritud katseklaasis või erilistes klaasist kapillaarides
püsiva rakumahuni.Võetakse punaliblede samba protsent kogumahust.
Kasutatakse kapillaaridele kohandatud tsentrifuugi. Kapillaar märgistatakse viiliga ja murtakse sobiv pikkus, niisutatakse seest hepariinilahusega, täidetakse kolmveerandi ulatuses verega, korgitakse plastiliiniga, tsentrifuugitakse 10 min (veisel 20 min), mõõdetakse punaliblede ja kogu täituvuse sammas ning arvutatakse hematokriti väärtus.
Normväärtused enamasti 30...45
% piirides; inimesel kõrgemad, loomadel madalamad väärtused.
Erütrotsüütide settekiirus (ESK)
Stabiliseeritud vere rakud settivad seismisel liigist ja organismi seisundist
sõltuva kiirusega. Määravaks on rakkude agregatsioon,
mis omakorda oleneb nende elektrilaengust Er arvust, plasma albumiinide
ja globuliinide suhtest jm. Kiiresti setib hobuse veri, kus see
on näha antikoagulantide mittelisamisel isegi enne hüübimise
algust. ESK-d hinnatakse teatava ajaühiku (inimesel 1 tunni) möödumisel
selginenud plasma kihi mõõtmisega.Mäletsejaliste
ESK on väga aeglane: ööpäevas
mõni mm. Inimese ESK on normaalselt 3...8 mm tunnis. ESK
muutumine, pms kiirenemine, viitab haigusele:
aneemiad, nakkus- ja parasitaarhaigused, mädased põletikud,
pahaloomulised kasvajad jt
ESK määramiseks kasutatakse
gradueeritud pipette, millega saab võetavat verd segada hüübimist
vältiva tsitraadilahusega (1:4). Jättes tsitraatverega kapillari
üheks tunniks vertikaalasendise, loetakse plasmasamba kõrgus
mm-des.
Kalkuleeritavad näitajad
-
Värvusindeks. Iseloomustab üksiku punalible keskmist Hb
sisaldust võrreldes normiga, mis peaks normaalselt olema lähedane
ühega. Vind =NEr/Er x Hb/NHb, kus
NEr - normaalne Er arv; Er - leitud Er arv
NHb - normaalne Hb sisaldus, Hb - leitud Hb sisaldus
Arvutamisel tuleb kasutada ühtset väljendusviisi. Näiteks
leitud Er arv 4.8 milj/ml ja Hb 130 g/l annaks
meestel värvusindeksiks 0,9 ja naistel 1,0. Üksiklooma indeksi
hindamiseks tuleks normina kasutada antud populatsiooni (karja) keskmisi
näitajaid
-
Er keskmine Hb sisaldus. Arvutatakse pikogrammises
(1 pg = 10-12 g) järgmistest andmetest: HbEr
= Hb(g/l) / Er(milj/µl)
-
Er keskmine maht. Arvutatakse järgmiselt:
MEr = Hmtr(%) x 10 / Er (milj) µm3
Leukotsüütide (L)
loendamine
Valgeliblede segisti (lahjendusmärk 11) võimaldab saada lahjendust
1:10 (verd märgini 1,0) ja 1:20 (verd märgini 0,5). Lahjendusvedelikus
olev äädikhape lahustab punalibled ja värv muudab valgeliblede
tuumad siniseks. Võttes verd 0,5-ni (lahj 1:20) ja loendades värvustunud
tuumad 50-s suures ruudus (külg 1/5 mm, vastab 16 väikeruudule)
saab leukotsüütide arvu (Lml
)ühes µl-s korrutades loetud L summa 100-ga.
Üldjuhul:
Lµl =keskm L arv/s.ruudus
x 250 x lahjendus L arv = Summa 25 s ruudus X 100
Normi suurusjärk 5...15 tuh/µl.
Füsioloogiline L arvu suurenemine (leukotsütoos) esineb
söömisjärgselt, sünnitamisel, stressi ajal. Tavaliselt
kaasneb haigestumisega (põletikud, tbc jm) .
Ravimite manustamine võib L arvu suurendada või vähendada
(leukopeenia). Leukeemia on pahaloomuline mõne L alaliigi paljunemine.
Veiste leukoosiga kaasneb tavaliselt lümfotsüütide vohamine.
Leukotsütaarne valem
Leukotsütaarse valemi (leukogrammi) all
mõeldakse leukotsüütide alaliikide protsentuaalset suhet,
mis saadakse vere värvitud äigepreparaadil rakkude diferentseerisega.
Rakke eristatakse plasma sõmeruse olemasolu ning selle värvumise,
samuti aga tuuma struktuuri põhjal.Arvestatakse ka plasma ja tuuma
eristumise teravust. Kasutatakse tugeva suurendusega õliimmersiooni
objektiivi.
Mikroskoobi vaateväljas paistavad veise, hobuse kui ka koera vererakud üldjoones sarnased.
Granulotsüütidel esinev sõmerus võib värvuda
happelise eosiiniga punaseks. Selliseid rakke nimetatakse eosinofiilideks
(4..8 %). Nende arvu suurenrmine (eusinofiilia) esineb parasitooside,
allergia ja mõningate sressifaaside ajal. Sinaka sõmerusega
on basofiilid (alla 1%). Enamikel sõmerrakkude neutrofiilidel
värvustub sõmerus vähe ja nende eristamisel pööratakse
tähelepanu tuuma kujule. Noortel vormidel on tuum ümar või
neerukujuline, küpsemine käigus muutuvad murtud kepi kujuliseks
kepptuumalisteks , ning lõplikul küpsemisel tekivad
tuumal sissenöördumised ja normaalselt domineerivadki segmenttuumalised
granulotsüüdid. Need on aktiivselt liikuvad ja fagotsütoosivõimelised.
Viimased omadused (liikuvus, fagotsütoosivõime) esinevad
ka osal agranulotsüütidel - monotsüütidel (3...5%).
Arvukalt (mältsejalistel domineervalt) esineb immuunsust tagavaid
sõmeruseta selgepiirilisi lümfotsüüte. Arengu
ja toime järgi jagunevad need T ja B rakkudeks.
Auditoorse aja defitsiidi kasutatakse L diferentseerimiseks valmis
äigepreparaate.
Hüübimine
Töö ülesandeks
on demonstreerida:
-
Verevõtmist suurloomadel, looma fikseerimist
-
Hüübimist, selle kiirust, mõjustamisvõimalusi ja
vältimist in vitro
-
Vere defibrineerimist ja fibriini saamist
-
Plasma ja seerumi saamist
Nummerdame ja valmistame ette katseklaasid järgmiselt:
-
jätame tühjaks (lisaks võtta tsentrifuugi klaas)
-
valame u. 0,5 ml Na-tsitraadi lahust (5%)
-
puistame u. 0,2 g (noaotsatäie) Na-tsitraadi (või K-oksalaadi)
pulbrit
-
tilgutame paar tilka hepariini lahust
-
jätame tühjaks, kuid varume jäävett klaasi võetud
vere mahajahutamiseks
-
parafineerime klaasi sisepinna või võtame eelnevalt pafineeritud
katseklaasi
-
väike keeduklaas klaaspulgaga
Katseklaasid kinnistatakse üliõpilastele vere kogumiseks ja
selles toimuvate muutuste jälgimiseks.
1, 5 ja 6 katseklaasi kogume verd 1/3 mahus, 2, 3, 4 ja tsentrifuugi
klaasidese 2/3 mahus, keeduklaasi u 20 ml.
Fikseeritakse verevõtu aeg. 2, 3 ja 4 klaasi segataksekoheselt
korduva kummutasega.Alates 3. minutist kontrollitakse vere seisundit (voolavust)
katseklaasi kummutamise ajal. Märgitakse nähtava hüüvise
tekke aeg 1, 5 ja 6 klaasis.
Keeduklaasis segatakse verd klaaspulgaga 15 minuti kestel. Tekkinud
hüüvis eraldatakse vedelast, defibrineeritud verest ja uhutakse
vees kuni jääb alles puhas fibriin.
Tsentrifuugida 2, 3 ja 4 katseklaasi stabiliseeritud ja tsentrifuugi
klaasi hüübunud verd.
Protokollida kõik tulemused, seletada toimunud protsesside põhjused,
formuleerida järeldused.
NB! Veritsemisaeg
torkehaavast on lühem (u 1 min) kui hüübimisaeg (kuni 10
min). Veritsuse peetumine (hemostaas) oleneb: a) soonte ahenemisest, pms
liistakutest ja vigastatud rakkudest vabaneva serotoniini toimel, ka valuga
seotud adrenaliini mõjul; b) liistakute kleepumisest vigastuskohale,
c)hüübimisest.
Hemolüüs ja Er resistentsus
Punaliblede lagunemist (hemolüüsi) ja Hb vabanemist
põhjustavad mehhaanised tegurid, rasvlahustavad
ained (kloroform, ammoniaak jt), taimsed ja loomsed mürgid
(hemolüsiinid), vesi
ja tugevalt hüpotooniline lahus. Osmootset
Er resistentsust (vastupidavust) määratakse vere lisamisega astmeliselt
suureneva kontsentratsiooniga (kuni 1%) soolalahustesse, (vt. eeskiri).
Lähtelahuse (1% NaCl) lahjendamine:
| Katse nr | 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 |
| 1% NaCl (ml) | 3 | 3,5 | 4 | 4,5 | 5 | 5,5 | 6 | 6,5 | 7 | 7,5 |
| Aq.d. (ml) | 7 | 6,5 | 6 | 5,5 | 5 | 4,5 | 4 | 3,5 | 3 | 2,5 |
| Lahuse % | 0,3 | 0,35 | 0,4 | 0,45 | 0,5 | 0,55 | 0,6 | 0,65 | 0,7 | 0,75 |
| Hemolüüs |
| Sade |
Minimaalset osmootset
resistentsust näitab maksimaalne soola kontsentratsioon
(nt 0,6 %), kus õrnemad punalibled hemolüüsuvad, lahus
on rakkude tõttu hägune, tsentrifugaat aga on Hb tõttu
punakas. Sademes on näha rakud.
Maksimaalset osmootset
resistentsust näitab minimaalne lahuse kontsentratsioon
(nt 0,4 %), kus kõik libled on lüüsunud, lahus on läbipaistev
punakas, rakud sademes pole eristatavad.
Retikulotsüütide esinemise kõrval näitab
ka osmootne resistentsus muutusi Er soontesiseses eas.
Puhveromadused
Homeostaasi ühe põhinäitaja -- pH
( [H+ ] negatiivne kümnendlogaritm, pH 7,4 vastab 40 nM
H+ kontsentratsioonile) stabiilsus on eluprotsesside, eriti
ensüümide aktiivsuse eeldus. Stabiilsust tagavad keemiliselt
vere puhversüsteemid ja füsioloogiliselt
täiendavad neid hingamine ja neerutalitlus.Võimsama, kuid inertse
puhvri moodustab Hb koos oksigeenitud Hb-ga. Plasmas on kõige operatiivsemalt
reageeriv karbonaatpuhver, inertsemalt toimivad plasmavalgud.
Füsioloogiliselt oluline sisekeskonna homeostaasi näitaja pH määratakse puhvri suhtega, puhvri võimsus oleneb komponentide [kontsentratsioonist]. Kolm komponenti seostab Henderson-Hasselbalchi võrrand.
Katseliselt demonstreerib vereplasma puhveromadusi
katse, kus plasma lahjendusele(1:10) lisatakse alust või hapet kindla
pH hälbeni. Aluselist hälvet (pH 9) näitab fenoolftaleiini
värvumine punaseks, happelist (pH 5) metüüloranzhi muutumine
kollasest punakaks. Kuna vees puhversüsteemi pole, muutub 10 ml vee
reaktsioon aluseliseks (happeliseks) juba ühe tilga aluse (0,1N NaOH)
või vastavalt happe (0,1N HCl) lisamisel. Plasma pH muutmiseks aluseliseks
kulub alust u 30 korda rohkem, ja hapet happeliseks muutmiseks 350 korda
rohkem kui veele. Seega on organism eriti tõhusalt kaitstud happelise
hälbe vastu nn leelisreserviga (pms karbonaadid ja valgud).
Suletud süsteemis (nt hingamise ja neerutalitluse lakkamisel) muutuks
sisekeskond siiski happeliseks tekkiva süsihappe jt happeliste metaboliitide
kogunemise tõttu eluprotsessides.
Happe-leeliseisundi kliinilised näitajad
veres on :
-
pH iseloomustab kvalitatiivselt
puhversüsteemide tasakaalu H-ioonide aktiivsuse põhjal, logaritm
maskeerib suuresti tegelikku [ H+ ] dünaamikat. Normaalselt
on 7,4 lähedal.
-
PCO2
näitab hingamisest sõltuvat süsinikdioksiidi osarõhku,
mis omakorda määrab puhvri happelise komponendi H2CO3
näol. Arteriaalses veres u 40 mmHg, venoosses 40...60
-
[HCO3- ] bikarbonaadi
sisaldus, mis oleneb ainevahetusest ja neerutalitlusest ning määrab
puhvri aluselise komponendi. Normaalselt 24...28 mM/l.
NB!Karbonaatpuhvri süsihappe
ja bikarbonaadi suhe 1:20 määrab
pH 7,4 . Suhte ahenemisel (nt 1:10)
pH langeb 7,1 -ni ja tegemist on happelise hälbe e. atsidoosiga.
Hingamise tõkestumisel tekib see mõne minutiga. Metaboolne
atsidoos kaasneb nt füüsilise pingutuse ja kõhulahtisusega.
Suhte laienemise ja pH tõusmise korral on tegemist alkaloosiga
(nt söögisooda manustamisel, oksendamisel).
-
BE (Base Excess, puhveraluste
hälve) iseloomustab kvantitatiivselt puhvri aluselist (metaboolset)
komponenti. Ideaalsel juhul (ph 7,4) peaks olema null, pluss väärtused
näitavad alkaloosi ja miinusväärtused atsidoosi sügavust
mM/l
Veregrupid
Kõrgemate loomade (sh inimese) veregrupid eristuvad immunoloogiliste
omaduste põhjal, kus vastuseks antigeeni
(hrl kehavõõra valgu, ka erütrotsüüdi)
sattumisele organismi tekivad spetsiifilised, kaitseotstarbelised valgulise
ehitusega antikehad. Antikehad reageerivad
nende teket põhjustanud antigeenidega (nt bakterid, viirused, kehavõõrad
punalibled jm) mitmel viisil: aglutiniinid põhjustavad antigeensete
struktuuride (punaliblede membraani aglutinogeenide) kleepumist,
lüsiinid lagundamist (punaliblesid lõhustavad hemolüsiinid),
pretsipitiinid - sadestamist jne.
Veregrupi faktorid e. antigeenid on pärilikud,
eluaegsed ning enamasti multialleelsed.Ühte lookust jagavad alleelid
määravad ära veregrupi süsteemi. Kuna loomadel
on veregrupi süsteeme ja faktoreid palju, siis saab järglase
ja ühe vanema faktorite põhjal kindlaks teha teise vanema,
nt isapoolsel isendil peavad olema need järglasel leitud faktorid,
mida emal pole. Selline pärinevuse tuvastamine on oluline tõuaretuses.
Inimesel peab veregruppe arvestama kudede ja organite siirdamisel,
pms. vere ülekandmisel.
Inimese AB0 süsteemis on kaks
antigeeni (A ja B), milliste esinemise põhjal eristub 4 gruppi:
I e. 0 grupp (Er membraanil antigeensed omadused puuduvad; plasmas
a ja b aglutiniinid)
II e. A grupp (Er memraanil A aglutinogeen; plasmas b
aglutiniinid)
III e. B grupp (olemas vastavalt B aglutinogeen ja a
aglutiniinid)
IV e, AB grupp (esinevad A ja B aglutinogeenid, plasma aglutiniinid
puuduvad)
AB0 süsteemi iseärasuseks on aglutiniinide sünnipärane
esinemine. Teistel süsteemidel moodustuvad nad (st. antikehadena)
alles pärast võõrfaktoritega vere ülekandmist (nt
inimesel reesussüsteem, loomade süsteemid). AB0 süsteemi
on kerge määrata veretilgast, kui on olemas teatud aglutiniinidega
plasma e. nn.testseerumid. Kui punalibled
kleepuvad nt A grupi seerumis on tegemist B grupiga, sest seal on B-le
toimiv b aglutiniin; aglutinatsiooni esinemisel
B seerumis on testitav veri A grupist, reaktsiooni tekkel aga nii A kui
B seerumis kuulub veri AB gruppi. Aglutinatsiooni puudumine mõlemas
seerumis kinnitab 0 vereguppi.
Suurema vere koguse ülekandmisel peab arvestama ka plasma antikehadega.
Reesussüsteemis on üks
faktor, mis esineb 85 % (Rh+) inimestel. Ülejäänutel (Rh-
) tuleb korduval vere saamisel peale AB0 sobivuse arvestada reesuskonflikti
võimalusega. Sama kehtib Rh- naiste kohta, kes on olnud rasedad
Rh+ lootega.
Produktiivloomade veregrupifaktoreid saab identifitseerida
rahvusvahelisele standardile vastavate antikehadega. Antikehade teket provotseeritakse
omakorda teatud antigeensete omadustega punaliblede süstimisega.
Küsimused
1. Looma sisekeskkond ja selle homeostaas. Mõiste ja mehhanism.
2. Organismi vedelikuruumid ja vee liikumisvõimalused.
3. Vere kogus ja % kehakaalust (B., E., S.). Vere mahu määramine.
4. Vere koguse säilitamise mehhanism ja tähtsus.
5. Verekaotus. Millest oleneb selle eluohtlikkus?
6. Vere funktsioonid.
7. Vere struktuurikomponendid.
8. Hematokriti mõiste, määramise viis ja füsioloogiline normväärtus (H, B, E, S)
9. Vere ja plasma viskoossus.
10. Vereplasma osmootne ja onkootne rõhk.
11. Vere kaitsefunktsiooni täitjad ja põhiviisid.
12. Punaliblede e. erütrotsüütide kuju, suurus ja koostis. Liigilised iseärasused.
13. Erütrotsüütide membraani läbitavusomadused.
14. Erütrotsüütide loome ja eluiga soonestikus.
15. Erütrotsüütide arv ja selle määramine (B., E., H.). Muutused ja nende tingitus.
16. Hemolüüs (mõiste, põhjused).
17. Erütrotsüütide settereaktsioon ja selle kiiruse määramine (ESK). ESK liigilised iseärasused.
18. Hemoglobiini struktuur, ülesanded ja sisalduse määramine.
19. Leukotsüütide arvu määramine ja normväärtused (B., E., S., H.). Muutuste ulatus ja tingitus.
20. Leukotsüütide funktsioonid.
21. Leukotsüütide loome ja eluiga.
22. Leukotsütoos, leukopeenia ja leukoos (mõiste, põhjused).
23. Leukotsütaarne valem (mõiste ja määramisviis).
24. Leukotsütaarse valemi muutused ja nende diagnostiline väärtus.
25. Vere hüübimisfaasid.
26. Hüübimise käivitusmehhanism. Hüübimist soodustavad tegurid.
27. Tsitraadi ja hepariini toime hüübimisprotsessile.
28. Vere hüübimist aeglustavad tegurid.
29. Fibrinolüüs ja selles osalevad faktorid.
30. Fibriini saamine ja omadused.
31. Vereplasma ja seerum ning nende saamine.
32. Punaliblede antigeensed omadused. Veregrupid ja nende praktiline tähtsus.
33. ABO-süsteem ja veregruppide määramine inimesel.
34. Reesussüsteem. Reesusantikehade teke.
35. Veregrupid loomadel. Praktiline tähtsus ja määramise põhimõtted.
36. Tserebrospinaalvedelik (paiknevus, koostis, ülesanded).
37. Sünoviaalvedelik (paiknevus, koostis, ülesanded).
38. Vereplasma elektrolüütidesisaldus.
39. Happe ja aluse mõisted. Millest oleneb happe (aluse) tugevus? Näited.
40. Kuidas ja mis määral dissotsieerub vesi? Kuidas iseloomustab pH H+ kontsentratsiooni? Näited.
41. Puhversüsteemid (mõiste, komponendid, veres esinevad).
42. Vere pH sõltuvus bikarbonaatpuhvri komponentide sisaldusest.
43. Millest oleneb vere bikarbonaadi (HCO3-) sisaldus? Mehhanism.
44. Leelisreserv (mõiste, määramisprintsiip).
45. Kuidas mõjutab hingamine happe-leelisseisundit? Põhjendus.
46. Milline on neerude osa happe-leelise tasakaalu säilitamisel?
47. Kuidas näidata plasma puhveromadusi happe(aluse) suhtes?
48. Kuidas mõjub happe-leelisseisundile oksendamine? Kõhulahtisus?
49. Kuidas mõjub happe-leelisseisundile füüsiline pingutus?
Märkus: H - inimene, B - veis, E - hobune, S - siga, A-lind