Autor: © Remi Kübar

Juhendaja: Eda Piisang

II Funktsionalism Eestis

2.1. Funktsionalismile eelnev arhitektuur

        Eesti ei ole suur ega kuulus maa, Eesti on väike ja kuulsusetu maa. Kas seal on kõik asjad nagu suurtes maades, ainult väiksemas mõõdus ja järeletehtud? Võib-olla, et osalt ongi, aga mitte ainult. Väike ja kuulsusetu ei tähenda magedat ega mannetut. Vastupidi, asjad võivad siin maal olla hoopis ootamatult huvitavad, sest nad on suurte ja kuulsate maadega võrreldes lihtsalt teisiti. Enne I maailmasõda alustasid tegevust esimesed eestlastest arhitektid (K. Burman, A. Perna) ja oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. a. Võib küsida, kas Eesti ühiskond oli iseseisvuseks valmis, piisavalt arenenud kõikides professionaalse elu valdkondades, ja arhitektuuri kohalt saab vastata, et alustamiseks oli jõudu küll. Sajandi alguses oli omandanud kõrghariduse nii arvukalt noori eestlasi, et paljudel neist tuli maailmasõja-eelsetel aastatel alustada professionaalset karjääri väljaspool Eestit, sest kohapeal ei jätkunud neile tööd ja pealegi ei näinud sakslased meelsasti enda kõrval eestlastest arste, insenere, agronoome jne. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal (Dresden, Dramstadt, Hannover). Mitmed neist jäid esialgu töötama Saksamaale või Riiga. Lõppeks oli Riias samasugune lätlaste ja baltisakslaste vastandumine nagu Eestis, kuid eestlasena oldi neutraalne kolmas ja ehitusbuumi tõttu jätkus tööd kõigile. Vähem arhitekte olid õppinud Peterburis või mujal Venemaal. Kui I maailmasõja lõppjärk oli eestlastele muutunud Vabadussõjaks, mis lõppes oma riigi tekkega, siis oli see kõigile mujal töötavatele spetsialistidele, sh. ka arhitektidele iseenesestmõistetav põhjus kodumaale naasmiseks. Nii leiabki sõja eelsete esimeste alustajatega võrreldes 1921. a. juba 15 asutajaliiget Eesti Arhitektide Ühingule. II maailmasõja eelõhtul lähenes Eesti Arhitektide Ühingu liikmete arv seitsmekümnele, mis tollastes oludes ühe miljoni elanikuga riigi kohta polnud halb.
        Eesti professionaalse arhitektkonna formeerumine I maailmasõja paiku muudab ta Euroopa kontekstis üheks noorimaks. Sellel on oma eelised ja puudused. Ühtepidi vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks.
        Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks, mis selgelt domineeris kogu kümnendi jooksul ja moodustas stiiliühtse terviku. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku kaine luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Põhimõtteliselt on see üks Heimatkunsti erivariante, kuid samas ka analoog Põhja - Euroopa nordic classicismile. (Heimatkunst on traditsionalismi avaldusvorm arhitektuuris, mis järgib moderniseerivalt varasemate aleviehitiste intiimset laadi, vastandub linnastumisele ja moodsale arhitektuurile). Meetod on kõigil ühine, erinevus tuleb kohalikust pärandist, mida interpreteeritakse. Eesti rahvusliku arhitektuuri seisukohalt sisaldub siin vastuolu, mida küll 1920. aastatel ei teadvustatud ja see on tagantjärele spekulatsioon. Nimelt lähtematerjaliks olnud pärand, st. 17.-18. saj. mõisate, pastoraatide jne. arhitektuur polnud Eestis eestlaste, vaid võimul olevate baltisakslaste arhitektuur. Noore rahvusriigi oma arhitektuuri sisse juhatada endise härrasrahva arhitektuurist lähtudes olnuks ju kohatu. Olukorra päästis tõsiasi, et 1920. aastate traditsionalism, mis teadlikult võitles hilisjuugendi vastu, mõjus värskelt ja uudselt ning sobis seega äsja tekkinud uude riiki, vanu aegu võis ju meenutada ka juugend.
        Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. Asi on selles, et Saksamaal oli Heimatkunsti vormirepertuaar küllalt lai vastavalt jõukusele: tööliste Siedlung tehti väga lihtsalt ilma dekoorita, töösturivilladele aga jagus girlande, balustraate ja kuule. Eesti ei olnud rikas maa, mistõttu karmlihtsad on siin nii vana pastoraat kui uus üksikelamu.
        1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Seda kavandasid põhiliselt nn. riialaste põlvkonna arhitektid (H. Johanson, E. Habermann, E. Kuusik, A. Soans jt.), kelle seas oli mitmeid baltisakslasi (E. Jacoby, E. Kühnert, Fr. de Vries). Ühtepidi koos baltisaksa kultuuri keskuses Riias kujunenuina olid nad kõik veidi saksikud, teistpidi puudus sel ajal veel adekvaatne eestikeelne arhitektuuri terminoloogia, mida alles koos kujundati. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti talupoegadele, polnud enam rahvuslikul pinnal hõõrumist ka arhitektuuris. Erinevalt sajanditagusest oli nüüd eesti ühiskond ainus tellija ja vastavalt tema mainele kujunes ka arhitektuur.
        1920. aastate traditsionalism oli esteetilisest aspektist teadlikult arhailine ja tagasivaatav, kuid oma ornamendieituses ja lihtsuses ratsionaalne. Seega suhteliselt soodus eelkäija funktsionalismile. 1920. aastate tööstusehituses, näit. E. Habermanni "Rauaniidi" tehases ja Tallinna linna elektrijaama lülitushoones, valitseb seesama asjalik vaim, kuid koduidülli asemel romantiseeriti tööstust, kui uue ajastu sümbolit. Lausa ekspressionalismini ulatuvalt ilmneb see E. Jacoby Tallinna Filterveevärgi hoones (1925). Selle hoone üks eelkavandeid, mille umbes 1924-25 kavandas K. Burman, on seni varaseim teadaolev funktsionalistlik projekt Eestis.
        Võimsamalt kui tööstusarhitektuuris avaldus ekspressionalism Eesti Riigikogu hoones (H. Johanson, E. Habermann), mille kurgulage meenutav istungite saal justkui osutaks sõna "parlament" algupärale. Tõenäoliselt maailma ainsa ekspressionalistliku parlamendihoonena tõendab ta, et vaatamata Eesti kasinatele oludele polnud kunstiliselt komplitseeritum mõtlemine siinsetele arhitektidele päris võõras.
        Funktsionalismi vastuvõtuks pinda laiemas mõttes ette valmistada aitasid kubism ja konstruktivism, mida Eesti kunstis esindas Eesti Kunstnikkude Rühm. Konstruktivism rõhutas teose ülesehituse tehnilise struktuuri loogikat. Tegemist on "De Stijli" ja "Bauhausi" paralleelnähtusega. Järgnevalt vaatlemegi funktsionalismi Eestis natuke lähemalt.

2.2. Eesti funktsionalismi üldiseloomustus

        Eestlastel ei ole oma maja, nii nagu esineb traditsiooniline tüüp kõigile tuntud inglastel, taanlastel või ükskõik kellel. Vana talupoja rehielamuga, kus sajandeid elatud, polnud selle arhailisuse tõttu kaasaegses Euroopas suurt midagi peale hakata. 1930. aastate majanduslikus tõusus hakkasid eestlased esimest korda oma ajaloos massiliselt korralikku kodu rajama. Kas polnud õnnelik kokkusattumus, et see juhtus olema sama aeg, kui üha laiemalt leviv funktsionalism kuulutas kosmopolitismi ja kaotas rahvuslikke eripärasid. Nii võis ka eestlane kompleksivabalt Euroopasse astuda. Ent ühe põlvkonna jooksul rehetarest autoga ringisõitvaks ametnikuks-ärimeheks jõudmine on väga suur murrang, mida mitte igaüks ei talu ja võib kaotada oma identiteedi. Selles situatsioonis pakkus lahenduse arhitekt E. Velbri, kes massiliselt kavandas eramuid Tallinna satelliitlinnale Nõmmele. Peamiselt olid need funktsionalistlikud, kuid identiteedi kriisis olijaile pideme pakkumiseks on osadel kelpkatus, mis laseb majal mõjuda koduselt ja rahvuslikult. (Kelpkatus on 4-kaldeline ühtse harjaga katus). Siin pole jälgegi saksa väikekodanlikust idüllist, mis iseloomustas 1920. aastate traditsionalismi, ühendatud on talupojaarhitektuuri karm ratsionaalsus ja funktsionalismiajastu moodne komfort ning uusimad puidust kergseinte tehnoloogiad, mida E. Velbri ise välja töötas.
        Funktsionalismil oli eriline tähendus Eesti ajaloos. See lihtne raskepärane ja "ilusa" poole püüdlev pärand väljendab ühe vana talupojarahva suurt ponnistust saada päriseurooplaseks. Internatsionaalne funktsionalism ei olnud kellegi vana arhitektuur, vaid sobis end sirgu ajavale rahvale hästi oma esimeseks laiaulatuslikuks eneseväljenduseks. Muidugi tuli funktsionalismi natuke eestistada, et liiga kõle poleks, kuid tagantjärele tagab see teiste maade suhtes "teisiti" olemise.
        Kuigi 1930. aastate Eesti sisepoliitilise arengu kõik tendentsid polnud just demokraatlikud, oli see siiski viimane vaba kümnend enne Nõukogude okupatsiooni, ühtlasi kiireima arengu ja suurima jõukuse kümnend. Vastavalt Eesti kohalikule kontekstile tõlgendati funktsionalismiideed siin praktitsistliku pinnalisusega ja dekoratiivselt, kuid vastupanu osutavate vanemate kultuurikihtide puudumise tõttu sai selline funktsionalism levida väga laialt. Kindlasti nii laiaulatuslikult, et eestlastele muutus normaalseks modernistlikus keskkonnas moodne elulaad. 1930. aastate tugeval funktsionalismi kogemusel on olnud suur mõju kogu rahva esteetilisele teadvusele, mis järjekindlalt on vastu seisnud keskkonna risustavale sovjetiseerimisele. Funktsionalismikogemus on olnud nagu tuli tuha all, et teaks kammitsate lõdvenedes taas nõuda enamat.
        Vaatamata 1920. aastate II poolel avaldunud tagasihoidlikele vihjetele moodsa arhitektuuri suunas jõudis funktsionalism Eestisse siiski hilja, järsku ja üllatusena, kuid üleminek ise toimus valutult. Ka arhitektidele tundus uus arhitektuur pikka aega "nagu ilusa looma nülitud laip" (E. Kuusik). Tagantjärele kokkuleppeliselt peetakse funktsionalismi programmiliseks alguseks Eestis arhitekt H. Johansoni projekteeritud villa Tallinnas Toompuiestee 6 valmimist 1929. a. sügisel. Ehkki H. Johansoni maja oli Eestis esimene tõeline uue arhitektuuri kuulutaja, kätkes ta kõiki Eesti funktsionalismile omaseid iseärasusi valmis kujul. Loomulikult esinevad siin funktsionalismi klassikalised tunnused nagu lamekatus, heledaks värvitud siledad krohvpinnad ja asümmeetriline vaba mahtude kompositsioon. Veidike on ka lintakent, mitteköetava trepikoja ülaosas. Kuid tervikuna jäi lintaken Eesti funktsionalismis siiski juhukülaliseks, sest pea alati oli tegu kandvate välisseintega ja ebasoovitavaks peeti lintakent ka külma ning raskema mööblipaigutuse tõttu. See-eest oli 1930. aastatel väga populaarne nurgaaken. Arhitektid pidasid seda küll vahel ebapraktiliseks, kuid seda usinamini rakendasid insenerid ja ehitusmeistrid näiliselt tühjade nurkade võtet oma masstoodangus. Akendevahelises osas kasutas H. Johanson türkiisglasuuriga telliste puhasvuukladu, mis dekoratiivse ribana pidi aitama luua lintakna illusiooni. Võtet võib pidada triviaalseks, kuid tugevalt art déco mõjulises eesti funktsionalismis on akna dekoratiivse ornamendi osana käsitlemine väga tüüpiline. (Art déco oli 1920. - 1940. aastate eklektiline kunst, mis sisaldas juugendit, funktsionalismi, konstruktivismi, uusklassitsismi, vanaegiptuse kunsti, indiaani kunsti jm. sugemeid). Tollases kontekstis üllatavaim võte oli maja paiknemine tänava suhtes mitte rööbiti vaid nurgeti. Kuna see asus elava liiklusega puiestee ääres, kavandas H. Johanson maja ette tänavajoonele kaaravaga müürijupi. Seda intiimse ja avaliku ruumi jagamise võtet kasutasid edaspidi teised arhitektid korduvalt.
        Vaatamata tervele reale funktsionalismi klassikalistele võtetele tundub Toompuiestee 6 ortodokse funktsionalismi seisukohalt raskepärane ja matsakas. Seda eelkõige tänu traditsioonilisele konstruktsioonile kandvate silikaatkivist välisseintega. Suur osa funktsionalismiga kaasnenud tehnilisi uuendusi Eestis lihtsalt ei levinud, sest selleks puudusid eeldused. Puud kui odavat ehitusmaterjali oli külluses. Sama pädes tööjõu kohta, mistõttu polnud tarvidust ehituse industrialiseerimise järele. 1920. aastate algul insener H. Reier üritas küll monteeritavate puiteramute tootmist, kuid see ei tasunud vaeva. Nagu sageli mujalgi Euroopas ehitati 1930. aastatel arvukalt puitmaju, mille seinad krohviti ja värviti valgeks.
        Millistest Euroopa arhitektuurikeskustest said innustust meie funktsionalistid? Enne praktiseerimist kodumaal õppis O. Siinmaa Konstanzis ja töötas Lüübekis, E. Lohk õppis Darmstadtis, E. Habermann õppis ja töötas Riias, E. J. Kuusik ja H. Johanson õppisid Riias, A. Matteus Karlsruhes jne. Näeme, et eesti arhitektid said hariduse ning isegi esialgse tööpraktika Saksamaal või lähedase orientatsiooniga Riias. Võrreldes nimetatud autorite pärastist loomingut saksa funktsionalistliku arhitektuuriga, täpsemalt saksa ehituskunsti arengutendentsidega  kahe maailmasõja vahelisel perioodil, võib väita, et meie funktsionalistliku ehituskunsti lätted on põhiliselt Saksamaal. Ning kui Barbaruse luule ja Eesti Kunstnikkude Rühma looming toetus rohkem prantsuse kirjandusele ning kunstile, leidmata mitte eriti laia kandepinda kodumaal, siis arhitektuuri orienteerumine kainele ja väikekodanlikule saksa vaimsusele oli selles suunas kultiveeritud eestlase meelelaadile igati vastuvõetav. Seda kinnitagu kas või tänasesse kanduv funktsionalismi elujõud. Alahinnata ei tohi ka klassitsismi mõju eesti 20. saj. arhitektuurile. Valitsedes meie ehituskunsti terve eelmise sajandi, on klassitsism tänaseni oluliselt mõjustanud meie moodsat ehituskunsti, olles näiteks 20-ndail ja 40-50-ndail aastail oma erinevates modifikatsioonides valitsevaks suundumuseks.
        Seetõttu pole eesti funktsionalistlik arhitektuur stilistiliselt homogeenne, terviklik nähtus. Eraldaksin siin kolm põhilist suundumust: konstruktivism, art déco ja klassitsism, Ent ka need erinevad tendentsid on "puhastena" eraldatavad vaid üksikute hoonete juures, nagu näiteks konstruktivism E. Lohu ja A. Kommendanti projekteeritud Kadrioru staadioni tribüünis (1937.a.), art déco R. Natuse büroohoones Tallinnas Vabaduse plats 7 (1929-1932. a.) ning klassitsism V. Tippeli Tartu turuhoones (1938. a.). Paljudes hoonetes seostub nende konstruktivistlik struktuur või puhas geomeetriline kompositsioon kas art déco ornamentikaga, klassitsistlike sammaste-pilastritega, sümmeetria või harmoniseeritud kompositsiooni osade motiividega. Eriti ilmekalt avaldub eesti funktisonalismi eklektilisus ning vahel väikekodanlik mentaliteetki interjöörikujunduses, mida valitseb põhiliselt art décole iseloomulik kaunistamine. Ka "rahvuslik stiil" eesti funktsionalismi-perioodi interjöörikujundustes on seostatav art décoga, tema pöördumisega taide algallikate - primitiivsete rahvaste ja kohaliku rahvakunsti poole. Sarnane tendents oli eriti viljakas just oludes, kus rahvusliku iseteadvuse tõus just ootaski analoogseid avaldusi arhitektuuris, et materjalis kinnitada eestlust kui sellist. Et seejuures ei süvenetud rikkasse rahvuslikku geomeetrilisse ornamentikasse, nagu seda tehakse tänapäeval, viitab suhtumine väikekodanlikkusele, kus sisemisele eelistati välist, viitab eesti funktsionalismi saksapärasusele. Ometigi ei saa, teades meie arhitektuuri ajalugu, seda suundumust pidada lausa negatiivseks või halvamaitseliseks, pigem kasutatakse mõistet "väikekodanlik" siinkohal tendentsi iseloomustava sünonüümina, mis oli küllaltki vaba puhta funktsionalismi ornamendivabast elitaarsusest. Ei puudunud ju siin ka hilisemas modernismis kadunud illusioonitaotlus, dekoreerimine ning side ajaloolise traditsiooniga. Et aga konstruktivistlik luule ja kunst ei leidnud eesti publikus erilist vastuvõttu, võib dekorativismi ja klassitsismi lisamist puhtale konstruktivismile käsitleda ka kui kompensatsiooni kohalikule tellijale, kes, vastu võtnud küll Euroopa moodsa kultuuri laadi, tahtis seda kirjata siiski "hingele armsa" tanu, vöö ja sukkadega. Nii ilutsevadki Eesti funktsionalistliku stiili hoonete fassaadidel dekoratiivsed portaalid, friisid, pilastrid, kapiteelid, karniisid jmt., sageli "rahvuslike" motiividega kirjatuna. Ometigi ei tohiks dekoratiivsete elementide küllust meie funktsionalismis alati käsitleda kui kompromissi ja sellest tulenevat maitsetuse, stiilituse ilmingut. Näeksin selles avalduvat art nouveau's (art nouveau = juugend), aga ka varasemates stiilides kultiveeritud käsitööoskuse edasikestvust. Paljudele majadele lisatud ornamendid, skulptuurid, sepised ning kõikvõimalikud "mittefunktsionaalsed" detailid ei risusta tavaliselt hoonete ülesehitust, vaid hoopis harmoniseerivad ebasümmeetrilist arhitektoonikat, tuues esile geomeetrilise struktuuri aktsente. Nad lähendavad ka suuri kompositsioone, suuri mastaape inimese mõõtmetele, tuues meie senistele harjumustele võõrast tehnitsistlikku ehituskehandit lähemale inimesele. Seetõttu võib paljude funktsionalistlike hoonete dekoreeritud fassaadiosi, sissekäike, uksi, trepikodasid, eesaedu ja rõdusid, vaid imetleda kui omamoodi environment-teoseid, kus pole vähetähtis ka tundmatute meistrite käsitööoskus.
        Dekorativismi sotsiaalpsühholoogilise faktorina peetakse oluliseks ka funktsionalismis eredalt avalduvat individualismi. See pole üksnes arhitekti kui taiduri individualism, vaid ka tellija, majaomaniku individualism - püüe oma maja kõrvalasuvast veidigi teisiti kujundada. Nii näiteks on eesti funktsionalismi ühes suuremas ansamblis, hoonetekompleksis Tallinnas Pärnu mnt., Vabaduse platsi ja Tõnismäe piirkonnas, selgelt jälgitav ühel perioodil püstitatud peaaegu samas mastaabis hoonete erinevus detailides, olgu see siis seinte toon, sokli või portaali viimistlus, ornamentika karniisijoon. Ilmselt sellepärast pole ka eesti funktsionalismis ühtegi suuremat stiililiselt ühtset ansamblit, nagu ka ühtse platvormiga rühmitust. Seoses funktsionalismi kujunemisega üheks suuremaks arhitektuurisuundumuseks 1930-ndatel aastatel võib vaid väga üldiselt rääkida eesti kutseliste arhitektide koolkonna moodustumisest, kelle eesotsas olid sellised isiksused nagu E. Habermann, H. Johanson, E. J. Kuusik, E. Lohk, A. Matteus, R. Natus, O. Siinmaa, A. Volberg jt. Oluline koht arhitektide koondumisel ja nende loominguliste huvide kaitsmisel oli aga 1922. a. asutatud Eesti Arhitektide Ühingul, mille asutajaliikmeteks olid K. Burman - silmapaistvaid arhitekte sajandi algusaastatel - E. Ederberg, E. Habermann, E. Jacoby, H. Johanson, E. J. Kuusik, E. Kühnert, A. Soans, K. Tarvas, Fr. de Vries jt. Eesti Arhitektide Ühing korraldas võistlusi ja näitusi, avaldas kirjandust. Ta kuulus ka  Rahvusvahelisse Arhitektide Koondisse, võttes osa selle kongressidest js näitustest.
        Funktsionalismi keskustena võib Eestis nimetada eelkõige Tallinna, Tartut ja Pärnut, teistes linnades on vaid üksikuid funktsionalistlikke ehitisi. Omaette huvitavaks aleviks kujunes 30-ndate aastate lõpul rajatud Tootsi, kus turbabriketivabriku kompleks on linnaehituslikult eraldatud elurajoonist ning hoonete enamik on projekteeritud funktsionalistlikus laadis.
        Üldiselt on eesti funktsionalism oma geomeetrias diskreetsem, mahtudelt ja arhitektoonikalt suletum ning raskepärasem kui rahvusvaheliselt levitatavad konstruktivismi ja funktsionalismi "etalonid". Eesti funktsionalism on kuidagi maalähedasem, väiksema mastaabiga, loodus- ja keskkonnalembesem oma ida ja lääne suguvendadest. Rõhutatud ei ole niivõrd hoone konstruktiivne struktuur, kuivõrd ehitise funktsionaalseid gruppe või elemente esile tõstvad trepikojad, liftisahtid, tornid, rõdud, erkerid, korstnad ja vitriinid, millede rahulikku kubismi elustavad nii kivi- kui klaaspindade üksikud kumerused, peenelt proportsioneeritud avad, stiilne disain.
        Omaette harulduseks Euroopa funktsionalismis on aga sellelaadsed paeehitised, põhiliselt Tallinnas (koolimaja Tõnismäe tn.12/14, 1937, arh. H. Johanson jt.). Siin on jätkunud juba historitsismis ja art nouveau's häid tulemusi andnud kohaliku ehitusmaterjali rakendamine, mis aga funktsionalismi struktuuri ning dekoreerimisest loobumist silmas pidas. Õieti võib funktsionalistlikke paehooneid pidada kõige konstruktivistlikumaiks ehitisteks käsiteldavas suundumuses, sest siin ilmestavad hooneid vaid selge geomeetriline kompositsioon ja ehe ehitusmaterjal, millel on nii konstruktiivne kui ka arhitektuurne funktsioon.
        Häid saavutusi oli funktsionalismil ka puidu kasutamises, võib isegi õelda, et sarnaseid puitfunktsionalismi näiteid nagu Eestis mujal maailma ei esine. Silmapaistvamad siinkohal on Pärnu staadioni tribüün (1933, arh. O. Siinmaa, N. Leyden) ning Mustamäe supelasutus (1937, arh. T. Mihkelson), kus funktsionalismile omane plastika ning dünaamika on saavutatud kohaliku materjali puiduga ning kus materjal annab lihtsatele geomeetrilistele vormidele eriliselt hingestatud struktuuri. Kahjuks lasti neil ainulaadseil hooneil viimasel kümnendil hävineda - saatus, mis on tabanud paljusid teisigi 20. saj. tähelepanuväärseid puitehitisi.
        Funktsionalism ei hääbunud, nagu seni on ekslikult arvatud, sõjajärgse kümnendi nõukogude eesti arhitektuuris. Vaatamata funktsionalismi teravale kritiseerimisele ning klassitsistlike lahenduste ainuõigeks kuulutamisele oldi projekteerimispraktikas veel tugevasti mõjustatud funktsionalistlikust kogemusest. Linna-arhitektuuris aktsepteeriti endiselt tänavate frontaalset hoonestamist, nurgalahendusi, esinduslikkust, kaubanduse paigutamist esimesele korrusele, süsteemset haljastust nii tänava- kui õuemaastikus - printsiipe, mis hüljati alles 1960. aastail. Ka loodi sõjajärgsel perioodil omapäraseid hooneid, kus varem projekteeritud funktsionalistliku kompositsiooniga kehandeile lisati klassitsismist lähtuv dekoor (näit. Tallinna Raadiomaja, 1940-1952, arh. E. Lohk, G. Sumovski). Funktsionalismi erilisest elujõust kõnelevad aga mitmed käsiteldaval perioodil püstitatud funktsionalistlikud objektid, millest silmapaistvaim on P. Tarvase projekteeritud puidust jahtklubi Pirital (1952. a.). Et funktsionalism elas üle talle raske perioodi täielikult hääbumata, kinnitagu lisaks 1950-ndate aastate lõpus projekteeritud Maatöötajate Puhkekodu hoone Narva-Jõesuus (1961, arh. N. Kusmin, M. Noor).
        Kuuekümnendail aastail Soomest Eestisse levinud orgaanilise arhitektuuri laine tõrjus need funktsionalismi järelmõjud tagasi, samuti loobusid selleks ajaks kõrgesse ikka jõudnud funktsionalistlikud arhitektid aktiivsest loome- ja pedagoogitööst. Võidutseva "karniisiarhitektuuriga" võikski funktsionalismi eesti ehituskunstis ajalooliselt lõppenuks lugeda, seitsmekümnendatel aastatel kujunenud uut funktsionalismi tendentsi aga kui stiili uut etappi neofunktsionalismiks lugeda.
        Neofunktsionalismi üheks esimeseks ilminguks tuleb pidada arhitektide T. Reinu ja V. Kaasiku poolt 1967. a.teostatud juurdeehitust Suure Munamäe vaatetornile, kus lahenduses jätkus torni senine funktsionalistlik arhitektoonika. Nimetatud arhitektid projekteerisid aastatel 1967-1969 veel terve rea funktsionalismist mõjustatud hooneid, millest esimesena valmis 1970. a. (täiendus 1976. a.) V. Kaasiku loodud maja Pärnus Vana-Veski tänaval - seega esimene uus funktsionalistliku ehituskunsti laine meie arhitektuuris, mis kulmineerus 1981. a. O. Siinmaa juubelipidustustega Pärnus. Selle daatumiga võime tähistada funktsionalistliku arhitektuuri viiekümneaastast ajalugu Eestimaal ning silmas pidades veel paljusid realiseerimata projekte ja liikumise tõelist laienemist arhitektkonnas, võime olla veendunud funktsionslismi tõelises elujõus sajandi lõpuni. Uut, postmodernismi lainet, mille meelismotiivistik lähtub ajaloolistest stiilidest enne funktsionalismi, on veel raske lahutada käsitletud mõtlemisviisist. Peame ikkagi rääkima neo- ja postfunktsionalismist, kus puhtale geomeetrilisele kompositsioonile on lisatud teatav illusoorsust taotlev dekoor ning selget plaani-struktuuri ilmestab spontaanne irratsionalism. Kas aga see polegi 20. sajandi suure stiili - funktsionalismi uus arengetapp, kõike eelnenut sünteesiv, dogmadest vabaneda püüdev, masinat inimesele lähendav liikumine! Igatahes annab see uus suundumus lootusi, sisendab usku arhitektuuri tulevikku.
        Järgnevalt vaatleme kahte nimekamat eesti funktsionalisti Olev Siinmaad ja Edgar Johan Kuusikut. Kahte isiksust, kes on jätnud kustumatu jälje nii tollasele kui ka praegusele arhitektuurile olles vaimseteks isadeks kaasajal tegutsevale arhitektkonnale.

2.3. Olev Siinmaa (1881 - 1948)

        Olev Siinmaa (aastani 1936 Oskar Siiman) sündis 12.XI 1881.a. Pärnus tisleritöökoja omaniku perekonnas. Õppis 1911 - 1914 Saksamaal Wismari ja Konstanzi tehnikumis, mille lõpetamise järel töötas Lüübekis sisearhitektina. Kodumaale pöördus O.Siinmaa tagasi 1921.a., töötas Darmeri puutööstuses ja ehitusettevõttes. Alates 1925.a. oli ta Pärnu linnaarhitektiks. Tema esimeseks tööks linna arhitektina oli Pärnu tenniseklubi Ringi tänava ääres, kuhu ta planeeris mänguplatsid ja piirdeaia. See aed on säilinud tänaseni.
        Olev Siinmaad tuntakse peamiselt kui järjekindlat funktsionalisti. Kuid nagu enamus funktsionalismi suurmeistreid, nii alustas ka Siinmaa oma arhitektuuripraktikat klassitsistlikus laadis. Seda kinnitavad Pärnu mudaravila (1927), staadioni esimese tribüüni (1928, põles 1932) ja kõlakoja (1936) arhitektuur. Siinmaa klassitsismis on tunda puhta kujundi tugevat rõhutamist - hingesugulust võib siin kaudselt otsida C. N. Ledoux´(1736 - 1806) sümbolistliku klassitsismiga. Klassikaline element lööb elegantsi ja teatava metafüüsilisuse näol läbi isegi Siinmaa kõige funktsionalistlikumates ehitistes. Tegelikult on osaline lähtumine klassitsismist, sellest eemaldumine ja tagasipöördumine üldse omane Eesti funktsionalistlikule arhitektuurile.
        Olev Siinmaal on suuri teeneid Pärnu linna kujundamisel ja ehitustegevuse reguleerimisel. Ta rakendas kõik oma võimed kodulinna väärikaks arendamiseks. Esmajoones asuti Pärnu kui kuurortlinna rannarajooni väljaarendamisele. Olev Siinmaa linnaarhitektiks oleku ajal omandas Pärnu kuurort kaasaegse ilme, linna uusehitised sulasid hästi kokku ümbritseva loodusega. Ehitustegevus oli Pärnus eriti intensiivne 1930. aastate teisel poolel, majandusliku tõusu ajal.
        Pärnu kuurordi ülesehitustöö sai alguse mudaravila rajamisest (vana mudaravila põles 1915.a. ), hoone avati 1927.a. suvel. Hoone, mida O. Siinmaa nimetab ampiirseks, projekteeriti algselt T-tähe kujulise põhiplaaniga. Klassitsistlik hoone on liigendatud kolme risaliidiga (risaliit on fassaadist täiskõrguselt eenduv harilikult rikkalikult kaunistatud ehitiseosa), selle üldmahus domineerid sammasportikuse ja kupliga keskosa. Autorid panid erilist rõhku interjööride kujundusele - avaratele ning õhuküllastele vannitubadele, puhkeruumidele ning mugavale sisustusele. Hoone mööbel valmistati O. Siinmaa jooniste järgi. Raviasutuse vestibüüli kaunistab purskkaev Voldemar Melliku (1887 - 1949)10 loodud dekoratiivskulptuuriga. Vaadeldes O. Siinmaa poolt signeeritud mudaravila tööjooniseid, näeme, millise meisterlikkusega ta valdas klassitsistliku arhitektuuri kõiki sõlmi ja peensusi. Näib, et klassitsismi põhjalik tundmine oli Siinmaa hilisema funktsionalismi üheks alustoeks. Mudaravila on tänu kesksele asendile ning soodsale telgede asetusele jäänud tänapäevani tähtsaks linnaehituslikuks dominandiks Pärnus.
        Alanud majanduskriisi tõttu puudusid järgnevatel aastatel võimalused mahukamate kuurordiehitiste püstitamiseks. Teostati mitmeid ümberehitusi, nagu näiteks A. Adamsoni kaubamaja (Kuninga 25) kohandamine hotelliks 1928.a. Ruumide sisemine ümberehitus ning sisustamine toimusid O. Siinmaa kavandite järgi. 1929.a. ehitati suurkaupmees H. Ammende elamu (Merepuiestee 7) ümber suvekasiinoks. O. Siinmaa projekteeritud sisekujundus jäi aga teostamata.
        1933. aastasse jäävad perekonnaelamu Ringi tn. 14, Rääma Noorte seltsi "Noorus" maja, Rohelisel tänaval, millele praeguseks on lisandunud ulatuslik juurdeehitus ning Pärnu staadioni uue tribüüni projektid. Vana tribüün oli tulekahjus hävinud. Uus sekundeeris hiljem üle tee rajatud Rannahotellile, vanadelt fotodelt nähaolevas tribüünis on väärikat pidulikkust. Selle puidust ehitise funktsionalistlik vorm on ilus ja suurejooneline, kuigi veidi ebapidulik. Igal juhul oli selle tribüüni näol tegemist ühe huvitavaima puitehitisega. Viimase piirini amortiseerunud tribüün lammutati 1980. aastate alguses. Kahjuks ei taastata seda enam endisel kujul. Pärnu staadioni tribüün oli väliselt monumentaalne ehitis, selle plaanilahenduses oli tuntav lähtumine masinaesteetikast. Kuid materjal (puit) mahendas jõulist vormi ning andis tribüünile hiiglasuure teatridekoratsiooni iseloomu. Juba 1929.a. Pärnu staadioni esimest tribüüni projekteerides nägi O. Siinmaa ette võimaluse selle laiendamiseks 4000 istekohaga laululavaks. See polüfunktsionaalne projekt jäi aga realiseerimata.
        1937.a. kavandas O. Siinmaa Pärnu ranna kõlakoja, mis sama aasta suveks ka valmis. Kõlakoja ehitamine oli Siinmaal südamel olnud juba aastaid. 1930. aastast pärineb esimene sellekohane ettepanek linnavalitsusele. Kõlakoda kujutab endast lausa puristlikult lihtsa silindrilise mahuga hoonet. Arhitekt on loonud meeldejääva kujundi kui sümboli, mis pargiga suheldes hingestab kogu lähima ümbruse.
        1930-ndate aastate alguses projekteeris Siinmaa individuaalelamuid. Uued eramukvartalid kerkisid mereäärsete parkide piirkonda - Papli ja Kaarli ning Seedri tänavate ümbrusesse. Eriti ühtlase ja õnnestunud välispildi annab Seedri tänava kompleks - 16 maja 34 korteriga (alustatud 1932), kus hoonetel on tavalisest kõrgema tõusuga punased kivi- ja sindelkatused. Kompleksi ideeline juht ja planeeringu autor Olev Siinmaa märkis, et eeskujuks nende hoonete projekteerimisel oli olnud endise Norra konsuli poolt 1929.a. ehitatud eramu (Ringi ja Merepuiestee nurgal), mida Siinmaa oli aidanud viimistleda.
        O. Siinmaa funktsionalistlikke eramuid iseloomustab äärmiselt kontrastne ja ebasümmeetriline masside jaotus, milleks on kasutatud iga vähimatki funktsionaalselt põhjendatud võimalust. Pindade jaotus on arhitektil mitmekesine - ta kasutab rõhutatult vertikaalseid, horisontaalseid või ümaraid avausi, paigutades neid võimalikult asümmeetriliselt. Osa tema kavandatud hoonete taga- või otsafassaade iseloomustab lausa mondrianilikult kaalutud geomeetriline pinnajaotus. Kuid kunstiline efekt ei ole talle eesmärgiks omaette, pisimatki detaili iseloomustab tarbekus ja lahenduse läbimõeldus. Ta peidab esifassaadi meelsasti kõrge aiamüüri varju ning kasutab kaaravaust selle sees (Ringi 14).
        O. Siinmaa villad osutavad selgelt kuivõrd keskseks probleemiks arhitektile on olnud moodsa arhitektuuri esteetiline tõlgendamine. Tema majad pakuvad korterilahenduses kaasaegset kodanlikku mugavust, mitte radikaalset elulaadi reformi. Sama kehtib arhitektuursete vormide kohta, mis pürivad masinaesteetika tehnitsismi asemel geomeetrilistest elementidest harmoonilise kompositsiooni poole ja seda nii mahtude ülesehituses kui näiteks dekoratiivvõrede ornamendis. Siin puudub täielikult Le Corbusier´lik element ja prevaleerib A. Mallet-Stevens'i eeskuju. Võib-olla tuleks ehk kogu tollast eesti funktsionalismi nimetada art déco'ks, sest olemuselt on ta lootusetult kodanlik: praktiline, ilus ja moodne, ent mitte liiga hullusti avangardne. Kuid funktsionalism on Eestis ammujuurdunud mõiste, mida hiljem lisandunud art déco mõiste välja tõrjuda ei suuda, ja teiseks ei ole võimalik tõmmata selget piiri, kus lõpeb funktsionalism ja algab art déco või vastupidi. Leppigem, et eesti funktsionalism on suhteliselt art déco pärane.
        O. Siinmaa projekteeritud keerukaima konstruktiivse lahendusega hooneks on ta enda elamu Rüütli 1a (projekt 1931). Hoone mööbel on täielikus vastavuses hoone funktsionalistliku arhitektuuriga. Hoone on tõelina maja-masin oma pöördtoolide, lükanduste, liikuva triikimislauaga jne. Kolmnurkne krunt (158 m2) seisis pikka aega tühjana - oldi arvamusel, et nii piiratud maaalale ei ole võimalik maja ehitada. O. Siinmaale sai aga hoone projekteerimine huvitavaks ülesandeks. Hämmastab arhitekti erakordne ratsionaalsus krundi kasutamisel, meisterlik ühendus tänaval oleva hoonestusega (paralleele võib tõmmata G. T. Rietveldi Schroederi majaga Utrechtis, 1924) ja linnaehituslikult peen käsitlus. Hoone on liigendatud rohkete väljaehitustega, et kasutada ruumi maksimaalselt otstarbekalt. Sisemise jaotuses loobuti traditsioonilisest lahendusest, esimene korrus on üksainus, vaid niššide ja seinakappidega liigendatud ruum. Lahtist mööblit on majas vähe, köögis triiklauast istepinkideni kogu vajalik sisseseade seina monteeritud. Vaatamata ratsionaalsusele on Siinmaa eramu, võrreldes paljude ortodoksete funktsionalistlike ehitustega kogu maailmas, selle stiili laiendamine humaansuse ja romantilisuse poole. Nimetaksin vaadeldud hoonet Eesti maalilise funktsionalismi tippteoseks ja tähelepanuväärseks ka maailma-arhitektuuri seisukohast. Ülesanne oli võetud ääretult raske, tulemus tõeline meistritunnistus. Tolleaegne arhitektuuriarvustus märkis: "Viimasel ajal on ka provints siin teinud märkimisväärseid edusamme, rikastudes nii mõnegi ehitusega, mis kiiluna tungib väikelinna vormitusse ja luitunud püstkatustesse tardunud majaderivisse võistlushimulise reformaatorina... Kui vanad ehitusviisid ütlesid maja projekteerimisel üles, tuli paratamatult otsida abi funktsionalismilt. Ainult selle käsitlusviisi tarvitusele võtmisel on osutunud võimalikuks, et võrdlemisi väikesel hoonel on mitmed nurkadesse ehitatud tuulekaitsekindlad rõdud ja päikesevanni ja pesukuivatamise koht katusel." Sellisena esindab see Eestis ainulaadne elamu varasele funktsionalismile iseloomulikku dünaamilist laadi.
        O. Siinmaa teistest Pärnus asuvatest funktsionalistlikest individuaalelamuist tuleks veel nimetada Kuuse 2, Lõuna 2a (koos A. Soansiga), Ringi 14 (1932), Pargi 4. Üks O. Siinmaa projekteeritud eramu asub ka Tallinnas, Roosikrantsi 4b (1932) ja üks Viljandis, Jakobsoni 55 (1936).
        Üheks õnnestunumaks funktsionalistlikuks ehituseks Eestis on Olev Siinmaa ja Anton Soansi (1885-1966) projekteeritud Pärnu rannahotell, (ehitati 1935. a. sept.- 1937. a. juunini). Mahukas neljakordne hoone mõjub oma saledate kontuuride, arvukate rõdude (500 m2), välisterrasside (350 m2) ja rohke klaaspinna (1000 m2) kasutamise tõttu elegantselt. Hoone mahutas 70 võõrastetuba, söögisaali ja avarad hallid, vasakul tiival oli 6 garaazi ning müüriga piiratud õu külaliste autode paigutamiseks. Restorani sisseviimisega hotelli osutus köök koos kõrvalruumidega kitsaks ning 1938. a. teostati õuepoolne juurdeehitus. Masside ja ruumide jaotuses on rangelt arvestatud nende funktsionaalset ülesannet. Funktsionalismile omaseks aktsendiks on klaasist vaaterõdu hoone põhjaküljel.
        Hotelli saamisloos on võimatu mööda minna lõplikule projekteerimisele eelnenud võistlusest. Võistlustingimustes olid esitatud põhinõuded hotelli arhitektuurile, samas selgus ka võistluse eesmärk: "premeeritud ja ostetud tööd lähevad linna omanduseks, kusjuures linnavalitsus jätab endale vabaduse kasutada neid töid projektide valmistamise aluseks linna ehitusosakonna kaudu ja oma heaksarvamise järele."
        Võistlusel esimest auhinda välja ei antud. Teise auhinna said Enn Kusmini, J. Jakoby ja E. Velberi tööd, III auhinna sai J. E. Kuusik. Kaks tööd omandas linnavalitsus ostudena. Hotelli lõpliku projekti koostas O. Siinmaa koostöös arhitekt A. Soansiga. See on kompilatsioon peaaegu kõigist võistluse auhinnatöödest, kus kõik võistlusprojektides leiduvad head ning vead osavalt arvesse on võetud. Lõplik ehituskava koostati meie arusaamade järgi erakordselt kiiresti. Hotell valmis 1937. a. suvitushooajaks.
        Rannahotelli mööbli valmistasid enamjaolt suuremad Tallinna mööblitööstused nende endi näidiste järgi. Tallinna mööblitööstusi eelistati teadlikult, kuna nende töö olevat kvaliteetsem ja moodsam. Söögisaalimööbel, mis valmistati O. Siinmaa kavandite järgi, tehti siiski Pärnu Puidutööstuse Artellis. Pärnus valmistati ka mõned teised Siinmaa kavandatud üksikud sisustusesemed. Hotelli interjööride kujundamisel tegi põhitöö kunstnik Peet Aren Tallinnast. Kõik voolimis- ja skulptuuritööd siseruumides tegi kujur Paul Horn. 1935. a. on koos Rannahotelliga projekteeritud ka Rannapaviljon, millel palju ühiseid jooni hotelliga. Paviljon kavandati umbes praeguse Rannahoone kohale.
        Hotelli naabruses mere ääres asub Olev Siinmaa projekteeritud rannakohvik (insener H. Laul), mis valmis 1939. a. Rohked lahtised rõdud (nüüd kinni ehitatud) ja kaetud terrassid lõid päikeseküllase, tuulevaikse, hea vaatega istumisvõimaluse sadadele suvitajatele. Rõdud, sammaskäigud ja vaatetorn andsid ehitusele pidulikkuse. Hoone ruumijaotus on leidlik ja huvitav, rahuldades kaasaegse rannahoone vajadusi. Hoone saal koos rõdude ja terrassidega mahutab 1200 inimest. Praegu asub  seal Pärnu kaasaegseim diskoteek Sunset Club. Peale saali paiknesid rannakohvikus veel lugemis- ja mänguruumid, teenijaskonna toad ja majahoidja korter. Telliskivist ehitatud kohvikule liitus madalam puidust riietumiskabiinide osa ning hoone lõpetas vaatetorn. Hoone materjali ja konstruktsiooni kohta on arhitekt E. Kesa kirjutanud: "Esmakordselt on julgetud meil selle hoone juures staatilist konstruktsiooni tõsta esteetiliseks ehituslikuks vormiks ja ehitusmaterjali loomuliku pinna dekoratiivseks elemendiks, otsimata vähimatki kompromissi iganenud traditsiooniga. Betooni iseloomu ja võimete allakriipsutamiseks on ehituse autor kasutanud silmapaistval kohal sellele materjalile karakteerseid vorme, nagu seenekujuline ümmargune terrass ja keerdtrepp saali esisel. Hoone puitkatusele vastav viltune raudbetoon-konstruktsioon on samuti nähtav saali laena. Ebavõrdse laekõrguse saali kahes vastasseinas kasutab ehitaja originaalselt rõdu paigutamiseks. Veenva otsekohesusega jätab ta alasti betooni, mille pinna teeb elavaks rakenduse laudade paralleeljoonestik. Igast lauast on betoonil äratõmme; puu süü, iga joon, oksakoht ja vaigulaik on kandunud sellele: orgaaniline puu on andnud anorgaanilisele betoonile elu." Samasuguse austusega on arhitekt suhtunud ka teistesse ehitusmaterjalidesse. Telliskivist sein oli jäetud krohvimata, puukonstruktsioonid olid kaitseks ilmastiku eest kaetud õhukese läbipaistva valge emailiga nii, et jääb paistma puu struktuur.
        Rannakohviku juures oli tegemist ka tundliku plaazimaastiku kujundamisega - seenrõdu, keerdtrepp, sammaskäigud, kaarjad trepistikud kogu kompleksi ees liivapiiril organiseerisid hoonevälist ruumi. Arhitektuur moodustas koos lamamistoolide, päikesevarjude ning kirjute supeltrikoodega huvitava rannamaastiku. Kohviku omapärase ning tol ajal uudse seenrõdu autoriks oli insener H. Laur. Rannahoone saalis oli 240 istekohta, koos sise- ja välisrõdudega kokku 700 istekohta.
        Pikkade eellugudega on praeguse 6. Keskkooli ehitus. On säilinud mitu projektilahendust, mille autoriks on O. Siinmaa. Koolimaja lõplik projekt valmis 1937. - 1938. aastatel. See on kuubilise mahukäsitusega, kõrgel soklikorrusel põhiliselt kahe-, osalt kolmekorruseline. Huvitavalt ja osavalt on lahendatud sokli- ja põhikorruste akende rütmisuhe. Kooli eksterjööris ning interjööris on mitmeid skulptor Juhan Raudsepa valmistatud skulptuurkaunistused ja reljeefid. Kool oli omaaegses Eestis üks kaunimaid ja esinduslikumaid. Väga hästi on lahendatud liikumine sissepääsust garderoobini ja sealt koridoridesse.
        Koolimaja iseloomustab äärmine funktsionaalne selgus - fassaadi järgi võime eksimatult kindlaks teha sisemise ruumijaotuse, kusjuures ka siin on arhitekt kasutanud huvitavaid mahtude liigendusvõtteid ja avade kujundust. Välja ehitati 6 õppe- ja rida eriklasse ning võimla (10×20 m).
        Olev Siinmaa oli ka tunnustatud sisustusarhitekt, teame, et kutselist tööd alustas ta just sellel ajal. Ta kujundas mööbli oma projekteeritud hoonetele (mudaravila, rannahotell, rannakohvik), kuid täitis ka muid tellimusi. Projektidega tutvudes kogeme, et interjöörikujundus vastas Siinmaal alati hoonete välisarhitektuurile. Kodulinnas projekteeris Siinmaa veel 1930.a. Rüütli 40 asuva apteegi sisustuse. Selle mööbel on funktsionaalselt hästi läbi mõeldud, erilise apteegimiljöö loovad aga üksikud klassikalised elemendid. Nüüd natuke lähemalt apteegi interjööri valmimisest:
        1930. a. sai Olev Siinmaa Pärnu linnavalitsuselt ülesande valmistada rajatava linnaapteegi  mööbli kavandid. Apteek otsustati rajada endise nn. Valge tütarlastekooli maja Hommiku ja Rüütli tänavate nurgal asuvatesse ruumidesse. Neis ruumides seni asunud pank pidi üle kolima sama maja teisele korrusele. Projekteerimist on Siinmaa alustanud 1930. aasta suvel, esimene dateeritud joonis - esialgne plaanivariant - kannab kuupäeva 6. 08. 1930. Lõplik plaanivariant valmis nädal aega hiljem, kandes kuupäeva 12. 08. 1930.
        Et Siinmaa apteegi mööbli projekteerimisel tõsist tööd on teinud, sellest kõneleb variantide rohkus paljude mööbli- ja ruumikujunduse elementide kavandamisel. Nii on näiteks apteegi kassaseina projekteerimisel proovitud mitut lahendust, viimane neist - sellisena näeme me kassaseina ka tegelikkuses kandes kuupäeva 31. 10. 30. Esimeses variandis olid kassaseina niššidesse praeguse kella asemele kavandatud antiiksete vormidega vaasid. Väga mitmes variandis leiame leti ja puldi jooniseid, viimane ja teostatud variant on dateeritud 20. 11. 30.52  Ilmselt olid mööbli joonised 1930. aasta novembrikuuks põhiliselt valmis, sest sel kuul võisid linnaelanikud lugeda järgmist kuulutust:

        Vähempakkumise tähtajaks oli seatud "1.dets.1930 kell 12 peale lõuna." Mööbli valmimise tähtaeg oli 1. märts 1931. Pakkujad pidid esitama omad mööblitöö kalkulatsioonid.
        Pakkujaid oli kaks: arhitekt Erich Kleini ehitusbüroo ja Pärnu Puutööstuse Artell. Linnavalitsuse otsusega nr. 60 4. 12. 1930 antaksegi mööblitööd Pärnu Puutööstuse Artellile. Töövõtja ja Pärnu linnavalitsuse vahel sõlmiti leping, mis sättis nendevahelised suhted töö teostamise ajaks ning töö üleandmisele järgnevaks aastaks. Viimase kohta võime lepingust lugeda: "§6 Vastutus tehtud tööde eest jääb töövõtja peale 12 kuud peale tööde lõplikku vastuvõtmist. Vastutuse kindlustuseks jääb sisse 10% tööhinnast kas sularahas või panga garantiikirjas, kõik puudused ja vead, mis tööde juures vastutustähtaja jooksul ilmsiks tulevad, on töövõtja kohustatud ajaviitmata kõrvaldama ehk töid tarviliselt ümber tegema. Ei kõrvalda töövõtja temale antud tähtajaks puudusi, on tööandjal õigus neid omal korraldusel teha, kuid ettevõtja kulul." Töö käigus muutis ja täiendas Siinmaa ilmselt apteegi mööbli jooniseid, sest viimane joonis kannab kuupäeva 5. 05. 31.
        Maikuu lõpuks olid ruumid koos sisseseadega valmis ning 23. mail 1931 teatab apteegi juhataja linnavalitsusele, et ta on ruumid koos sisseseadega üle võtnud. Ruumid andis üle linna arhitekt O. Siinmaa.
        Oli valminud Eesti ainuke tänini säilinud funktsionalistlik sisekujundus, mis tänu hoolitsevatele valdajatele veel praegugi heas seisukorras on . Asjaolu, et Eestis vanemaid, stiilseid interjööre väga napilt säilinud on, lisab sellele stiilsele, O. Siinmaa rangelt ning asjalikult kujundatud interjöörile veelgi väärtust juurde.
        Kõrgeks tunnustuseks Siinmaale oli Oru lossi interjööride kujundamine (1936, hävis II maailmasõjas). 1938. a. sisustati eesti toad Kadrioru lossis, mille mööbel valmistati Siinmaa jooniste järgi. Siinmaa mööbel viimati nimetatud hoonetesse oli inspireeritud ajaloolistest stiilidest, olles veidi raskepärane.
        Linna arhitektiks oleku aastate jooksul on Siinmaa kavandanud ka paljusid väikeehitisi: rannapaviljone, mitmeid kioskeid jms. Olev Siinmaa teened Pärnu linna arhitektina on suured. Tema projekteeritud on suurem osa Pärnu tollase vabariigi perioodi väärtarhitektuurist, tema range kontrolli all kulges linna ühe kaunima, Seedri-Toominga tänava elamurajooni ja Pärnu rannatsooni parkidesüsteemi väljaehitamine. Soovimata küll moodustada pingerida Eesti vaadeldud perioodi arhitektidest, pole siiski kahtlust, et Olev Siinmaa puhul on tegemist suure meistriga. Siinmaa tegevus on väga mõjustanud Pärnu linna - olgu selleks siis domineeriv planeering, pargikujundus, polüfunktsionaalsed hooned, eramud, interjööride dekoor või mööbel. Meenuvad renessansiaja suured arhitektid oma universaalsusega. Ka Siinmaa koondas endas targa administraatori, teoreetiku, kunstniku ja erakordse loomejõuga praktiku võimeid.
        Siinmaa emigreerus 1944.a. Rootsi, kus töötas Norrköpingi abiarhitektina. O. Siinmaa suri 29. märtsil 1948.a. Norrköpingis.

2.4. Edgar Johan Kuusik (1888 - 1974)

        Edgar Johan Kuusik oli silmapaistev Eesti arhitekt, mööblikujundaja, arhitektuuriteoreetik ning pedagoog. Pika elu- ja loometee jooksul andis Edgar Kuusik suure panuse Eesti rahvusliku arhitektuuri alusbaasi loomisele ning arendamisele nii organisatsioonilises, teoreetilises kui ka materiaalses plaanis - oma ehitistega. Koos K. Burmani, E. Habermanni, H. Johansoni, O. Siinmaa, A. Soansi jt. 1920. - 1930. aastatel tegutsenud andekate ja ettevõtlike kolleegidega anti põhisuunad meie ehituskunsti arenguks.
        E. J. Kuusik sündis 22. veebruaril 1888. a. Pikajärve mõisas Võrumaal mõisavalitseja pojana. Õppis Anna Arteli erakoolis Märjamaal, keskhariduse sai 1906. a. Tartu Reaalkoolis. Arhitektikutse omandas E. J. Kuusik 1906 - 1914 Riia Polütehnikumis. Riia päevadest sai alguse ka eluaegne sõprus arhitekti ja kriitiku Hanno Kompusega. Peale polütehnikumi lõpetamist reisis Kuusik lühemat aega Soomes ning saavutas kokkuleppe praktiseerimiseks E. Saarineni büroos, mis aga I maailmasõja puhkemise tõttu ei realiseerunud. Nii saigi Kuusik oma erialal tööle asuda alles 6 aastat hiljem, pärast pikaleveninud sõjaväeteenistust. 1920 - 1922 töötas ta Teedeministeeriumi Ehitusvalitsuses juhataja abina. See ametikoht ei võimaldanud laialdast loomingulist tegevust, kuid aitas sisse elada ehitusprobleemidesse, ärgitas ka sotsiaalset aktiivsust. Kuusik oli üks viieteistkümnest arhitektist, kes 8. oktoobril 1921. a. kutsusid kokku Eesti Arhitektide Ühingu asutamiskoosoleku, ning kes koos E. Habermanniga koostas EAÜ põhikirja.
        Peale 3-kuulist puhkuse ja enesetäiendamise reisi Lääne-Euroopasse asus E. J. Kuusik 1922. a. suvest tööle vabakutselise arhitektina. Ta sai mõned tellimused Tartusse, millest väärtuslikem on Tamme aedlinna planeering, korrapäraste kruntide ning rikkaliku haljastusega linnaehituskavand.
        1923. a. oktoobris sõitis Kuusik Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Seitse kuud kestnud rännakute ajal peatus ta pikemalt Itaalias, huvitus eriti sealsest ajaloolisest arhitektuurist. Kolmanda Euroopa reisi ajal 1928. a. külastas ta Saksamaad, Austriat, Itaaliat ja Prantsusmaad. Reisidel saadud kogemused kajastuvad Kuusiku hilisemas loomingus ning arhitektuurifilosoofias.
        1920. aastate teisel poolel tegutses E. J. Kuusik eelkõige interjööri- ja mööblikujunduse alal (Tartu Üliõpilaste Selts, 1925; Tallinna Pikalaenu pank 1925; Tallinna Krediidipank, 1926; Kinoteater "Modern", 1930; "Rekord", 1931). Nendes sisustusprojektides lähtus ta reeglina olemasolevast arhitektuurist, põimis klassikalisi stiile julgelt etnograafiaga ning tõi sisse ka kaasaega. Esimeseks suuremaks tellimuseks oli Seltskondliku Maja, Tallinna ühe esinduslikuma koosviibimiskoha sisustamine (1925). Keldrikorruse arhailis-romantilise meeleoluga ruumidesse (maalingud R. Nyman) kujundas Kuusik fantaasiaküllase Eesti rahvusliku mööbli. Klubi "Centrum" lugemistoa ja kabinettide mööbel oli inspireeritud aga Inglise varaklassitsismist. Ajaloolise stiili atribuutika leidis kasutamist ka "hiina toa" mööblis. Sarnase historitsistliku tunnetusega teostati ka "Vironia" korporatsiooni hoone mööbel Tartus (1926).
        Kaasaegses, s. o. art déco laadis lahendas Kuusik kino "Modern" ooteruumi ja saali (1930). Eri kunstiliikide sünteesitaotlus ilmnes eelkõige kinosaali lava kujunduses. Kauneid kunste sümboliseerisid reljeefid eeslava seintel ja laes, neid täiendas dekoratiivne eesriie. Kino ooteruumi kaunistasid rahulikus rütmis vahelduvad maalid ja peeglid. Tallinna Kaubandus-Tööstuskoja interjööride kujundus (1933) oli sõltuvalt funktsioonist asjalikum.
        E. J. Kuusiku esimeseks suuremaks ehitiseks oli 1929. a. valminud Pirita supelhoone 2000 inimesele (koostöös F. de Vries'i ja A. Soansiga). Tsentraalse planeeringuga elegantne puithoone oli tugevaks kujundiks mere ja metsa vahel. Hoone keskteljele jäi merele avanev vabaõhukohvik, terrasside süsteemiga organiseeriti ka ümbritsev Pirita rannamaastik. Järgmine objekt - Abja-Paluoja pank (1929, hilisem postkontor), sümmeetrilise fassaadi ja hästitöödeldud detailidega eelmodernistlik hoone toetas suurepäraselt väikelinnalikku miljööd.
        1930. a. projekteeris Kuusik Tallinna Pauluse kiriku (praeguse hotelli "Kungla" krundile), mille vundamendid rajati 1931. a. Kiriku ehitamist jätkati alles 1938. a., kuid alanud sõja tõttu jäi see lõpuks teostamata.
        Teema, mis jätkuvalt läbis Kuusiku loomingut, oli monumendid. Sõjaohvrite mälestusmärk Tallinna Sõjaväekalmistul (1927) oli kantud igavikulisest ning sakraalsest meeleolust, seda rõhutas ka materjal - looduslik kivi. Assotsiatsioone tekitav oli monumendi üldlahenduse aluseks olnud võidukaare kuju ning rahvussümboolikast lähtuv dekoor. Huvi monumentaalkunsti vastu kajastus ka E. J. Kuusiku konkursitöödes. Koos E. Lohuga kavandas ta monumendid Tallinna Vabaduse platsile (1927, II preemia) ning Harjumäele (1931, II preemia).
        1930. aastatel jõudis Eesti arhitektuur funktsionalismi. E. J. Kuusiku loomigus ilmneb see esmakordselt 1932. a. valminud kahepereelamute lahenduses ("Uus Tare" asundus Tallinnas, koos F. de Vries'iga). Kõige stiilipuhtamaks funktsionalismi näiteks tema loomingus nii plaanide kui fassaadide osas on Pärnu rannahotelli võistlustöö (1933, III auhind).
        Funktsionalismi omapärast trakteeringut, selle dekoratiivset suunda esindab ka 1934. a. valminud A. Soansi ja E. Kuusiku projekteeritud Tallinna Kunstihoone. Kunstihoone projekteerimisega olid seotud mitmed arhitektid ja enamikus just need, kes erinevatel aegadel Kultuurkapitalis Eesti Arhitektide Ühingut esindasid. 1928. a. sai Kunstihoone eelprojekti tellimuse Karl Burman, 1930. a. mais maksti Kunstihoone projekti eest arhitekt Elmar Lohule, 1932. a. telliti eelprojekt uuelt EAÜ esindajalt KKSV-s - Edgar Johan Kuusikult. Kuusiku projekt valmis 1932. a. aprilli alguses ning pärast selle arutamist sihtkapitali juhatuses otsustatati Kuusikule abiks kutsuda arhitektid Anton Soans ja Elmar Lohk. Kuusiku eelprojekti täiendatati ja täpsustati: I korruse tagaossa otsustati paigutada skulptuuriateljee, II korruse kõigisse ruumidesse nõuti eraldi sissepääse, III korrus otsustati jagada neljaks üksuseks, IV korrusele paigutati ainult korterid, V korrusele põhiliselt ateljeed jne. Edasi jäi Kuusiku hooleks obroki ja mullatööde lepingute sõlmimine, projekt kinnitati tema ja Soansi allkirjaga.
        Kunstihoone projekteerimise eelloost on üsna vähe teada fakt, et esialgu taheti teda ehitada puitehitisena Harjumäele, kus asunud historitsistlikus puitpaviljonis muuhulgas ka kunstinäitusi korraldati. Kui 1928. aastal tõusis päevakorda Vabaduse platsi korraldamise küsimus, tegi Karl Burman projekt-ettepaneku, millega tekitas väljaku äärde Kultuuri tänava Kultuurkapitali hoonega. Koht oli leitud - just seal asutigi paar aastat hiljem taotlema krunti Kunstihoonele.
        Kunstihoone fassaadi kompositsiooni iseloomustab sümmeetria ja teatud määral klassikaline mõtteviis. Esinduslikkust lisavad niššidesse paigutatud skulptuurid (1937, skulptor J. Raudsepp). Hoone kuubiline ehituskehand toetub kahele sambale, akendest moodustuv konstruktivistlik klaasvitriin on ühtlasi ka hoone sümboolse mõtte kandjaks. Funktsionalistlike ja dekoratiivsete elementide ja ekspressiivne värvilahendus (roosa sein, tumepunased sambad ja mustad aknaraamid) tekitasid ootamatu kunstilise pinge.
        Kunstihoone valmimine oli tähendusrikas märk Eesti kunstielu jõudmisest uuele, euroopalikule tasandile, mida näitab kasvõi uhke välisnäituste rida, mis 1930. aastate teisel poolel Eestisse toodi. Tallinna Kunstihoone oli ja on märk avatusest ja uuenevast vaimust, vaatamata klassikalistele skulptuuridele, mis otsekui kompromissina tema fassaadile pandi.
        Funktsionalismi dekoratiivset suunda esindavad ka Kuusiku 1930. aastate teisel poolel valminud ehitised. Kuusik kasutas fassaadipindade kujundamisel nii stiliseeritud taimornamenti kui ka abstraktset geomeetrilist dekoori, eelkõige õõnsa taldriku motiivi. Fassaadipindade liigendamiseks kasutas Kuusik lamedaid ristkülikukujulisi raamistusi, mis tavaliselt ühendasid akenderida vertikaalselt ning meenutasid seega klassikalist liseeni. Nimetatud võtted esinevad Tallinnas elamutel Sakala tn. 4 (1936), Tina tn. 17 (1937), Saaremaa Maahaigla (1937 - 1940) arhitektuuris Kuressaares. Eriti õnnestunud on Sakala tn. 4 elamu, mis madalama osa kaudu on meisterlikult ja tundlikult ühendatud oma naabri, pseudogooti stiilis pangahoonega.
        1931. a. Kuusik abiellus. 1934. a. sündis tütar Livia. 1938. a. valmis perekonnal uus koperatiivkorter arhitekti enda projekteeritud majas Gonsiori tn. 17. E. J. Kuusik on oma kõige intensiivsemaks loominguperioodiks nimetanud 1930. aastate teist poolt. Neil aastail võis ta jälgida mitmete oma hoonete ehitamise protsessi, mis on igale arhitekt-praktikule suurimaks rõõmuks.
         Eesti ehituskunstile omast mõõdukat funktsionalismi esindab Kuusiku Nurme tänav 40 asuv eramu (1935). Hoonel on asümmeetriline ning ökonoomne plaanilahendus, ruumisüsteem, kus hall-elutuba-veranda on ühendatud nn. voolava ruumi printsiibil. Fassaadide kubistlikku liigendust täiendavad dekoratiivsed rõdupiirded. See on mändide keskel asetsev väga ruumikas ja esinduslik villa, iseloomulik 1930. aastatel levinud funktsionalismile. Hoone on funktsionaalse põhiplaaniga ja asümmeetriliste liigendustega. Elutoad on esimesel, magamistoad teisel korrusel. Hoone on avara krundiga terrasside kaudu hästi seostatud, elutoaga liitub terrass esimese korruse tasandil, magamistubadest pääseb kahele avarale katuseterrassile. Kahjuks on hoone algne kuju paljude juurdeehitustega moonutatud.
        Tollal osales Kuusik ka aktiivselt arhitektuurivõistlustel. Suurt poleemikat tekitas 1936. a. välja kuulutatud keerulise ruumiprogrammiga Tallinna raekoja võistlus Viru väljakule. Kubatuuri ületamise tõttu jäi Kuusiku töö auhindamata, sai I ostupreemia. Kuusiku veneetsia paleearhitektuurist inspireeritud raekoda erines tunduvalt premeeritud funktsionalistlikest lahendustest (I koht E. Lohk ja A. Kütner; II koht A. Kotli ja E. Kesa, III koht N. Kusmin). Kaasaegsetest märkis kriitik H. Kompus, et raekoja võistlus oli ideede võistlus ning tõstis esile Kuusiku projekti kui uut arhitektoonilist mõtlemisvormi. Kuusik saigi 1937. a. kevadel tellimuse raekoja projekteerimiseks ning asus tööle Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonda. Alanud sõja tõttu jäi hoone ehitamata.
        Edu kroonis E. J. Kuusikut 1937. a. Tallinna Kunstimuuseumi rahvusvahelisel, kutsutud osavõtjatega võistlusel. Osalesid A. Aalto Soomest, R. Östberg Rootsist, G. Rimanöczy Ungarist ning E. Jacoby, E. Lohk ja E. Kuusik Eestist. Esikohta jagasid E. Jacoby ja E. J. Kuusiku uusklassitsistlikud lahendused. Järgmisel aastal töötasid arhitektid koos välja muuseumi lõpliku variandi, mis jäi samuti sõja tõttu lõpetamata.
        1937. a. hilissügisel viibis E. J. Kuusik koos H. Kompusega komandeeringus Pariisis, eesmärgiks tutvumine maailmanäituse paviljonide arhitektuuriga. Näitusel domineerinud uusklassitsistlikud lahendused innustasid Kuusikut jätkama juba valitud suunda. See kajastub 1938 - 1939 projekteeritud Tallinna Ohvitseride Keskkogu Kasiinohoone arhitektuuris (Sakala tn. 3). Hoone valmis 1947. a. Töötava Rahva Kultuurihoonena.
        1941 - 1944 töötas Kuusik Ehitusvalitsuses arhitektina, koostades kirikute ja taluhoonete rekonstrueerimisprojekte. 1944. a. kutsuti ta dekaaniks ja ruumikujunduse eriala õppejõuks Tallinna Riiklikusse Tarbekunsti Instituuti. 1946. a. nimetati Kuusik professoriks. Professor Kuusikut tunti kui erudeeritud ja energilist õppejõudu, kes oli hästi kursis kunsti ja arhitktuuri arenguga maailmas ning oskas oma laialdasi teadmisi edasi anda õpilastele, neid tööle ja loomingule innustades. Ta juhendas kursuse- ja diplomitöid, luges arhitektuuri aluseid, pinna- ja ruumilise kujundamise põhimõtteid, õpetas vitraazi ja akvarellimist. Lisaks oli ta ka üliõpilaste Teadusliku Ühingu juhendaja.
        Igapäevase pedagoogilise töö kõrval võttis Kuusik aktiivselt ja tulemusrikkalt osa sõjajärgsetest arhitektuurikonkurssidest. Nii sai ta 1945. a. "Estonia" teatri ja kontserdisaali taastamise ja rekonstrueerimise ideekavandite konkursil I-b preemia. Mitmetes võistlustes osales ta koos I. Laasiga. Pärnu raudteejaama konkursil (1945) premeeriti neid ostuga, Tallinna Keskraamatukogu võistlusel (1946) III preemiaga.
        Süüdistatuna kodanlikus natsionalismis vallandati ta 1950. a. septembris dekaani ja kateedrijuhataja kohalt. Tal lubati siiski poole kohaga jätkata tööd arhitektuurikateedris. Enne seda oli Kuusik välja heidetud ka Arhitektide Liidust. Nende eluraskuste tõttu halvenes oluliselt professori tervis, maohaavad andsid tunda elu lõpuni.
        Eemalehoituna praktilisest projekteerimisest pühendus Kuusik 1950. aastatel süstemaatilisele teaduslikule tööle. Teadustöödest valmis 1951. a. "Ornamendi kompositsiooni põhialused" ja 1953. a. "Eesti talumööbel". Viimane uurimus põhineb Eesti Rahva Muuseumi fondide ja professori enda kogutud materjali analüüsile. 1973. a. ilmus E. J. Kuusiku "Ehituskunst" - esimene eestikeelne arhitektuurialane monograafia, mis käsitleb nii teooria kui ka praktika probleeme ehituskunstis.
        1950. - 1960. aastatel jätkus taas Kuusiku osavõtt arhitektuurikonkurssidest. Esile võib tõsta Moskva Panteoni Üleliidulise võistluse projekti (1954), Tallinna laululava konkursitööd (1956) ning Eesti NSV näitusepaviljoni kavandit Moskvasse (1959). Põhitegevuseks jäi siiski pedagoogitöö Kunstiinstituudis. Kuusik säilitas loojavõimed elu lõpuni. Viimane projekt ideaal - linna kavand, valmis 1973. a.
        Professor Kuusik suri 3. augustil 1974. a. oma 86. eluaastal. Ta on sängitatud Tallinna Metsakalmistule. Mõni aasta enne surma omistati talle teenelise arhitekti aunimetus.
        Pika eluteega oli professor E. J. Kuusik sillaks erinevatele ajastutele. Osasaanuna sajandialguse romantilisest kultuurist ja aktiivselt osavõtnuna 1920. - 1930. aastate kunsti- ja ehitustegevusest, vahendas Kuusik neid kogemusi sõjajärgsetel aastatel pedagoogitöös. Tugeva arhitektina ja erudeeritud inimesena, kes piiritult armastas oma elukutset, oli E. J. Kuusik üliõpilastele maailma-arhitekti võrdkujuks. Tema õpilaste seast on võrsunud mitmed arhitekt-isiksused, kes viivad meie esimese ehituskunstnike põlvkonna poolt alustatud üritust edasi.