Autor: © Remi Kübar

Juhendaja: Eda Piisang

EESSÕNA

        Nüüd on see töö siis valmis. Allpool tahaksin tänada kõiki, kes on olnud abiks selle töö koostamisel. Kõige suuremat abi olen saanud oma juhendajalt Eda Piisangult, kes on aidanud nii nõu kui jõuga ja ilma kelleta seda tööd praegu siin ei oleks. Veel tahaksin anda edasi oma tänusõnad Peeter Mauerile Eesti Arhitektuurimuuseumist ja Reet Kikamäele Pärnu Linnamuuseumist. Nad näitasid end väga meeldivate inimestena, kellega oli hea koostööd teha. Potensiaalsele lugejale tahaks öelda, et töö on lugemist väärt, sest teema on iseenesest väga huvitav ning üldhariv. Kuna see on minu esimene sellelaadne töö, siis hoiatan juba ette, et siin võib esineda mitmeidki vigu, mis on pöhjustatud minu kogenematusest. Minu arvates peaks iga keskkoolilõpetaja tegema selletaolise töö, sest sellest kogemusest võib olla väga palju kasu õppimisel ülikoolis, kus sellised tööd on  tavalised.

SISSEJUHATUS

        Hoone ilme määravad mitmed tegurid. Neist olulisim on arhitektuur. Ebaõnnestunud proportsioonide ja saamatu fassaadikujundusega hoonet ei päästa mitte ükski viimistlusmaterjal. Arhitektuur on see algtingimus, mis paneb paika hoone võimalused ja rolli linnakeskkonnas.  Arhitektuurne täiuslikkus saavutatakse sageli detailidega (karniiside laius, raamistuste proportsioonid jne.). 30-ndatel aastatel ehitatud funktsionalistlikel hoonetel on paljud arhitektuuri seisukohalt võhikud majaomanikud vahetanud välja stiilseid detaile (aknaid, uksi) uute maitsetute vastu, kahandades ise stiilipuhta hoone väärtust. Meie linnad koosnevad erinevatest ajastutest pärinevatest erineva arhitektuuri ja funktsiooniga hoonetest. Nii mõnedki neist on oma aja ära elanud ja vajavad uuendamist, et ärgata uuele elule. Kas maja tuleb eelmisest parem või halvem, sõltub seda teostavatest inimestest. Arusaamine funktsionalismi pingestatud selgetest vormidest, heledatest pindadest ja valgusetaotlusest ei tule lihtsalt. Selleks on vaja palju õppida, et vahet teha stiilsel ja stiilitul.
        Idee teha uurimustöö funktsionalismist sain oma kunstiajaloo õpetajalt Eda Piisangult. Algul oli sooviks teha uurimustöö Johann Kölerist, kuid kuna õpetaja oli teadlik minu arhitektuurialastest edasiõppimiskavatsustest, pani ta ette teha uurimus funktsionalismist. Teema tundus kohe väga põnev ning on seda siiani.
        Miks ma hakkasin kirjutama funktsionalismist? Sellepärast, et funktsionalism oli ja on moodsa ehituskunsti üks aluseid. Iga kaasaegne maja, isegi iga korsten on saanud sealt mõjutusi. Funktsionalism hõlmab Eestis aastaid 1930 - 1940. Selle ajaga oli väike Eesti Vabariik saanud juba nii rikkaks, et hakata ehitama oma jõukusele vastavaid maju.
 Töö kirjutamise tegi huvitavamaks veel asjaolu, et selleteemalist raamatut polegi veel kirjutatud ning seepärast tuli tuhnida muuseumides, arhiivides ja otsida ajaleheartikleid.  Külastasin Pärnu Linnamuuseumi ja Eesti Arhitektuurimuuseumi. Samuti on töös kasutatud minu enda fotomaterjale Pärnu ja Tallinna hoonetest. Fotod on ainult nn. valge funktsionalismi majadest. Pidasin neid huvitavamateks kui paefunktsionalistlikke ehitisi. Töö on oma olemuselt Tallinna ja Pärnu keskne, kuna need ongi tähtsamad Eesti funktsionalismi keskused. Töös on eelloona käsitletud funktsionalismi sündi Euroopas, Eesti arhitektkonna väljakujunemist ning funktsionalismi Eestisse jõudmist. Põhiosa moodustab Eesti funktsionalismi üldiseloomustus ning ülevaade kahest suurkujust Eesti ehituskunstis - Olev Siinmaast ja Edgar Johan Kuusikust ja nende loomingust. Põgusalt on käsitletud ka Alvar Aalto, kes on olnus eeskujuks enamusele Eesti funktsionalistidest, tegevust Eestis. Töö lõpeb funktsionalismi ilmingute iseloomustamisega ka muudes kunstiliikides.
        Arvan, et sel tööl on perspektiiv välja kujuneda minu ülikooli lõputööks, sest vajadus väga põhjaliku uurimuse järele on olemas. Seda tundsin juba töö kirjutamisel, sest nii vähe või palju kui on funktsionalismist kirjutatud, pole välja antud ainsatki ainult funktsionalismile pühendatud raamatut. On aga funktsionalism üks helgemaid peatükke Eesti arhitektuuriloos.

I FUNKTSIONALISMI TEKE EUROOPAS

        Funktsionalism on laiemale üldsusele tuntuks saanud peamiselt kahe rühmituse "De Stijl" ja kunstikooli "Bauhaus" tegevuse kaudu.
        "De Stijli" ideoloogid töötasid välja funktsionalismi alused, mille kohaselt maalil, arhitektuuril ja disainil on eelkõige täita funktsioon - praktiliste vajaduste süntees masside, värvide, valguse ja materjali abil. Rühmituse programmiliseks teoseks sai Schröderi villa Utrechtis, mille projekteeris Gerrit Thomas Rietveld (1888 - 1964) 1923. a. ja kus nii arhitektuur kui ka sisekujundus on lahendatud elamu funktsiooni ja neoplastitsismi vormikeelt jälgides.
        "De Stijli" kaugem eesmärk oli allutada kogu keskkond neoplastitsistlikule vormikeelele. Nii on P. Mondrian oma programmilises teoses "Plastiline kunst ja puhas plastiline kunst" kirjutanud: "Tulevikus asendab puhas vorm meie keskkonna nähtavas reaalsuses kunsti... Ja siis pole meile enam vaja maale ega skulptuure, sest me hakkame elama kunstis endas." "De Stijl" oli üks osa 1910. aastate II poole liikumistest, mis panid aluse kogu 20. sajandi maalikunsti, arhitektuuri ja disaini mõjutanud konstruktivistlikule ja funktsionalistlikule eetikale.
        "De Stijli" kõrval tuleb märkida 1918. a. Pariisis ilmunud manifesti, mille põhitoon viitab samuti ratsionaalse alge kõikehõlmavusele koos sellest tulenevale pretensioonile teha uut, kogu keskkonda ümberkujundavat kunsti. Jutt on Amédée Ozenfant'i ja Édouard Jeanneret' (kunstnikunimega Le Corbusier) kirjutistest "Aprés le cubisme" (pärast kubismi), kus oma uut süsteemi nimetasid nad purismiks (pure - pr. keeles puhas). Purismi võtmesõnadeks said "geomeetria" ja "matemaatika". 1921. a. ilmunud purismi manifestist võime lugeda: "Inimvaimu ülevaim nauding on korra tajumine ja suurim inimlik rahuldus on tunda koostööd ja osalust selles korras. Kunstiteos on ese, mis võib tekitada inimeses looja poolt soovitud seisundi. Korra tunne omab matemaatilist kvaliteeti."
        Maalikunstis pidi olema vorm puhastatud igasugustest vihjetest reaalsusele. Otsiti vorme, mis tekitasid vaatajas kindlaid reaktsioone. Tajureaktsioone tekitasid plastilised elemendid. Puristid uurisid rütmi, kompositsiooni, mooduleid. Purism tekkis maalis, kuid suuremat perspektiivi nähti just arhitektuuris.
        Kõige tulemuslikumalt teostusid ideed kunstist kui ühiskonna ja inimese parandamise olulisest vahendist kunstikooli "Bauhaus" kaudu. Puht kunstiliselt toetus "Bauhaus" juugendstiili allhoovusena ja osalt eitusena tekkinud funktsionalismi ideoloogiale ja I maailmasõjaeelse avangardistliku maalikunsti, eriti kubismi kogemusele. Kooli asutas Weimari linnas 1919. a. arhitekt Walter Gropius (1883 - 1969). Ta tahtis ühendada kõik visuaalsed kunstid arhitektuuri juhtimisel ühtseks tervikuks, mille abil pidi muutuma kogu elukeskkond. Ühendamise vahendiks ei pidanud aga olema ornament (nagu juugendstiilis), vaid praktilisele funktsioonile vastavate, lihtsate, geomeetriliselt "puhaste" vormide loogika. Gropius tahtis luua arhitektuuri, mis sobiks masinate, raadio ja kiirete autode maailma ning mille funktsioon oleks tema vormides selgelt ära tuntav. Eseme või hoone ilu samastus funktsionaalsusega. Samasuguseid ideid arendas funktsionalismi teine patriarh Le Corbusier, kui ta rääkis majast kui elamise masinast või kinnitas, et kõik, mis hästi funktsioneerib, näeb ka ilus välja.
        Aastani 1925 asus Bauhaus Dessaus. Siis koliti Berliini, kus see suleti natside käsul 1935. a. Kooli tuumik lahkus Saksamaalt USA-sse, kus bauhauslased panid aluse uut tüüpi kunstiharidusele ja leidsid rakendust oma ideedele nii arhitektuuris kui ka disainis.
        Sõjajärgsetel aastatel olid "Bauhausi" õppejõudude ja Le Corbusier' sõnastatud funktsionalismi algideed levinud laiuti ja tihti lihtsustatud kujul ning saanud massilise ehitustegevuse aluseks. Sellega enamasti kaasnenud hoolimatus traditsioonilise eluviisi ja eluväärtuste, senise elukeskkonna ja arhitektuurilise konteksti vastu hakkas sünnitama protesti juba 60-ndatel aastatel (siis kui Nõukogude Liidus suure hilinemise ja kampaaniaga funktsionalismi kõige primitiivsemaid ja vaesemaid variante just juurutama hakati).6 Bauhaus pidas rasket võitlust sel ajal veel kogu Euroopas valitseva eklektikaga ja propageeris uut kunsti. Kuid Saksamaa vaesuse tõttu polnud seal võimalik kuigi palju ehitada, tuli leppida enamasti plaanide ja makettidega. Selle perioodi parimaid saavutusi oli kunstikooli "Bauhaus" hoone Dessaus.
        Järgnevalt vaatleme Eesti arhitektkonna väljakujunemist ning valmistumist 30-ndatel aastatel võimutsema hakanud funktsionalismi tekkeks.