PIIMA TOOTMISKULUD PÕLULA KATSEFARMIS
O. Saveli, E. Orgmets, M. Voore
Piima tootmiskulude arvestamisel on veterinaar- ja seemenduskulud välja toodud algdokumentidest iga lehma kohta. Kõikide lehmade kulu ravimitele summeeritult annab rühma ravimikulu, millele on lisatud teenuse hind.
Veterinaarkulud katserühmades (keskmisena 399.07 kr.) on erinevad (tabel 1). Kõige suurem kulu lehma kohta on EHF rühmal - 510 kr. ja kõige väiksem EPK rühmal – 263 kr. Lehma kohta on küllalt suur kulu ka EK rühmas.
Seemendusele tehtavate kulutustes on välja toodud spermadoosi keskmine hind, mis on rühmiti väga erinev. Huvitav on, et spermadoosi hind ja arv on lineaarne rühmade piimajõudlusega. Näiteks mustakirjute holsteinide rühmades kasutatud spermadoosi hind on kaks korda kõrgem eesti punase tõu rühmast (tabel 2). Seetõttu kulutused ühe lehma tiinestamiseks suurenevad samas suunas. Teenustasuks on arvestatud 100 kr. seemenduse kohta.
Seemenduskulud lehma kohta rühmades kõiguvad 129 kr EK rühmas kuni 687 kr EHFt rühmas. Seemendatud lehmade arv, v.a EK rühm, on rühmades sarnane. Korralikum sigivuse profülaktika kahandaks märgatavalt kulutusi katselehmade tiinestamiseks.
Söödakulu arvutamisel on antud kogu perioodi segasööt kilogrammides ja selle maksumus rühmiti. Perioodi keskmine lehm on rühma söötmispäevad jagatud perioodi päevade arvuga.
Söödakulu 1 kg piima kohta näitab, et kõige enam on kulunud segasööta lehma kohta 1,10 kg EK rühma lehmadel ja EPK rühmas 1,03 kg sööta 1 kg piima tootmiseks (tabel 3). Järgnevad EHFt ja RHF rühma lehmad vastavalt 0,99 kg ja 0,97 kg. Kõige vaiksem söödakulu oli EHF rühmas - 0,92 kg sööta 1 kg piima kohta. Sarnane on ka söödakulu rahalises väljenduses, vastavat EK rühm - 1.72 kr, järgnevad EPK - 1.44 kr, RHF ja EHFt - 1.40 kr ja kõige vähem EHF - 1.30 kr. EK rühma märgatavalt suurem söödahind tuleneb sellest, et lehmad on poeginud hiljem, mistõttu valdav osa katseperioodist on söödetud neile kallimat (kuni 150 päeva) segasööta.
Põlula katsefarmis on piima tootmiskulude hulgas ka kulutused, mis on tehtud katsefarmile tervikuna (tabel 4). Esialgsel analüüsil jagati need kulutused perioodi keskmise lehmade arvule rühmas, kuid tulemusest selgus, et EK rühmale tehtavad kulutused tulid ebaõiglaselt suured. Põhjuseks on, et lehmad rühmades poegisid väga erineval ajal. Kui EPK rühma esimene lehm poegis teist korda juba 2001.aasta augustis, siis EK rühma lehmadest oli selleks ajaks esimest korda poeginud alles neli lehma. EK rühmale tehti kulutusi, kuid piimatoodangut 2000.aastal ja 2001.aasta esimesel poolel sellelt rühmalt ei olnud. Seetõttu võeti kulutuste jagamise lähtealuseks toodetud piim.
Suurimaks kuluallikaks on sööt – vahemikus 51...54% kogukuludest. Järgnevad tööjõukulu 10...12%; veterinaarkulu 1...8%; elekter ja kütus 5...6%. Piima tootjahind kõigub vahemikus 2.63 kr kuni 3.18 kr, madalaim EHF ja suurim EK rühmas. Farmi keskmisena on tootjahind 2.70 kr. Analüüsis on arvestamata karja formeerimise kulud ja karjamaarohu maksumus, mis lisatakse edasipidise analüüsi käigus.
Loomakasvatusinstituudi aretusosakonnas on viimase 5 aasta jooksul kogutud andmeid, et analüüsida piimatootmise kulusid ja võimalikku rentaablust. Andmeid on saadud küsitluste teel. Et raamatupidamise alused ja pidamisviis on väga erinev taludes, perefarmides ja suurettevõtetes, on väga raske kokku saada ühtset andmebaasi.
Oleme analüüsinud ka PRIKi andmebaasi, mis laekus piimalehmade otsetoetuste taotlustega. Esitatud deklaratsioonid väljendavad enam rahavoogude liikumist kui kulude jaotust. Kasutanud oleme ka Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse FADN-projekti andmestikku. Kahjuks kajastavad need andmed ainult talude tootmiskulusid.
Järgnevalt esitame Saksamaa endiste Ida-Liidumaades läbiviidud majandusliku analüüsi andmed 70 piimakarja kohta (tabel 5 ja 6). Esimeses analüüsis on jaotatud ettevõtted kolme rühma ettevõtja tulu järgi, mille järgi saab teha otsustusi, mis on peamised erisused, et olla majanduslikult edukas.
Tulude osas jääb otsustavaks siiski piima müügihind, mis on tulenenud somaatiliste rakkude arvust. Muutuvkuludes on otsustavaks põhisööda hind, kuna jõusööda kogus on rühmades sama, kuid madalama tulukusega ettevõtetes on kulutatud põhisööta vähem, aga piima kohta hind suurem. Teisena tuleb märkida suuremaid kulutusi palkadele ja veiste ravile. Kui lisada veel suuremad halduskulud, siis on selge, et tulusam piimatootmine sõltub eeskätt ettevõtte juhtimisest ja majandamisest üldse. Viimasega kaasneb lisaks suurem lehmade produktiivsus.
Kui võrrelda veel hindade vahekorda, siis suurim erinevus Eestiga on piima kokkuostu hinnas, mis on üle 5 kr. Samas jõusööda hind on sama, mis Eestis (>2,5 kr). Praagitud lehmast laekub kahtlematult enam kui Eestis.
Teises analüüsis võeti võrreldi suurima rentaablusega ettevõtteid (8583 kg lehmalt) suurima piimajõudlusega (9495 kg) ettevõtetega. Produktiivsuses oli vahe veidi alla 1000 kg, aga ettevõtja tulu oli 3,1% võrra erinev (tabel 6). Suuremad erinevused ilmnesid kulutustes jõusöödale, töötasule, energiale ja masinahooldele. Sissetulekutes olulist vahet polnud.
Järelikult suurima produktiivsuse taotlemine iga hinna eest pole alati majanduslik. Arvestada tuleb aga üle 8500 kg piimatoodangu tasemega, mis on iseloomulik Eesti tippkarjadele.
Erilist tähelepanu tuleb osutada andmestiku struktuuri detailsusele nii sissetulekute kui ka kulutuste osas. Selline andmebaas on hädavajalik ka Eestis. Ilmselt ainukeseks kohaks saab olla PRIA, kuhu laekuvad otsetoetuste taotlused, millele tuleb lisada põhjalik kulutuste ja sissetulekute deklaratsioon, mis peaks vastama majandusanalüüsi vajadustele ja nõuetele. Senine piiramatu demokraatia ja kohustuste puudumine ei võimalda teisiti andmebaasi luua.
