PÕLULA KATSEFARMIS KASUTATUD SILODE PROTEIINI KVALITEEDIST JA ENERGIASISALDUSEST
H.Kaldmäe, M.Vadi, A.Jürgenson
Silo toiteväärtuse hindamisel on kõige olulisem metaboliseeruva energia ja proteiinisisaldus ning selle kvaliteet.
Proteiinisisaldust kui üht tähtsamat toitefaktorit hinnati nelja näitaja alusel: toorproteiini, seeduva proteiini, metaboliseeruva proteiini ja vatsa proteiini bilansi kaudu.
Toorproteiin iseloomustab silo koguproteiini sisaldust. Heas silo kuivaines peaks seda olema rohkem kui 150 g/kg. 2001.aastal Põlulas valmistatud silod sisaldasid keskmiselt 140 g/kg KA-s toorproteiini, nendest 27 % aga rohkem kui 150 g/kg ja 68 % 120 – 150 g/kg.
Enamus silopartiid olid valmistatud liblikõielisterohkest põldheinast ja lutsernist.
Silo proteiini kvaliteedi paremaks hindamiseks kasutati seeduva proteiini asemel metaboliseeruvat proteiini ja vatsa proteiini bilanssi. Metaboliseeruv proteiin on peensooles imenduvad aminohapped, vatsa proteiini bilanss näitab aga vahet lõhustunud proteiini ja vatsas moodustunud mikroobse proteiini vahel. Proteiini bilanss võib olla positiivne või negatiivne. Silodes üldreeglina on see positiivne. Söödaratsioon koostatakse aga nõnda, et vatsa proteiini bilanss oleks nullilähedane.
Tänavu Põlulas toodetud 35. silopartii vatsa proteiini bilanssi uurimine näitas, et neist 75 %-l oli see positiivne ja 25 %-l negatiivne (tabel 1). Mida suurem on toorproteiinisisaldus silos, seda suurema positiivse väärtusega on ta vatsa proteiini bilanss. Tugevalt negatiivne (> –20 g/kg) vatsa proteiini bilanss oli kõrge kuivainesisaldusega silodel (keskmiselt 55,4 % kuivainesisaldus).
Silode kvaliteedi hindamisel on üheks oluliseks näitajaks kiusisaldus, mida hinnatakse toorkiu-, neutraalkiu- ja happekiusisalduse järgi. Tookiusisalduse poolest kvaliteedi kassi “hea” kuulusid 29 % ja klassi “rahuldav” 65 % ning klassi “halb” ainult 6 % Põlulas toodetud silodest. Neutraalkiu- ja happekiusisalduse poolest klassi ”halb” ei kuulunud ühtki katsetalus uuritud silo. Nagu tabeli 2 andmetest selgub on kuidainetesisaldus sõltuvuses metaboliseeruva energia tihedusest. Näiteks silo keskmise toorkiusisaldusega 245 g/kg ja neutraalkiusisaldusega 442 g/kg kuivaines sisaldas metaboliseeruvat energiat 9,3 MJ/kg ja toorkiusisaldusega 308 g/kg, neutraalkiusisaldusega 547 g/kg vastavalt ainult 8,9 MJ/kg. Üldiselt kõrge kiusisaldusega silo saame vanast rohust.
Meie varasemad katseandmed on näidanud, et silos olev proteiin on vatsas kergesti lõhustuv. Kiiresti lahustuvat ja kergesti lõhustuvat söödaproteiini kasutavad vatsa mikroorganismid halvasti, jättes energiapuuduse tõttu suure osa tekkinud ammoniaagist mikroobse proteiini sünteesiks kasutamata. Selle tagajärjel võib lüpsilehmadel tekkida rida probleeme ainevahetushaiguste ja sigivusega. Suureneb vere ja piima karbamiidisisaldus ning kasutamata jäänud proteiini kogus nii uriinis kui sõnnikus. See aga viitab silo proteiini halvale kasutamisele vatsa mikroorganismide poolt. Seetõttu uuriti erinevatest heintaimedest vastavas arengufaasis valmistatud silode kuivaine, proteiini neutraal- ja happekiu lahustuvust ning lõhustuvust vatsas.
Sööda toitefaktorite lahustuvuse uurimiseks katsesilod asetati sügavkülmutusse, siis jahvatati külmunult ja kaaluti spetsiaalsesse kotikesse, mille mõõtmed olid 100 x 160 mm. Koti silma suurus oli 28 mm, avatud pindala suurus kogupinnast 17 %. Igasse kotti kaaluti ca 4 g uuritavat sööta arvestades kuivaines. Kotikesed pesti pesumasinas külma pesu reziimil 30 minuti jooksul, kuivatati ja kaaluti.
Lõhustuvuse määramiseks kasutati in sacco meetodit. Siloproovid valmistati samuti ette nagu lahustuvuse uurimiseks sama suurtesse kotikestesse. Kotikesed kinnitati plastmassrõngaste külge ning need omakorda spetsiaalselt valmistatud “kuusekese” külge. Igasse katselooma vatsa asetati fistuli kaudu söödaproovid “kuusekestega”, mis kinnitati 50 cm pikkuse kapronnööriga fistulikaane külge. Uuritavad söödaproovid asetati korraga vatsa, vahetult enne hommikust söötmist ja võeti välja vastavalt katsemetoodikale erinevatel kellaaegadel, s.o 2., 4., 8., 16., 32. ja 64 tunni möödudes.
Pärast inkubeerimist asetati kotikesed koheselt külma vette, et lõpetada mikrobiaalne fermentatsioon. Seejärel loputati kotikesi külmas vees käsitsi ning pesti masinas automaatreziimil külma veega 30. minuti jooksul. Järgnevalt proovid kuivatati ja määrati kuivaine-, proteiini-, neutraalkiu- ja happekiusisaldus.
Katsesilode kuivaine, toorproteiini, neutraalkui ja happekiu lahustuvus ja lõhustuvus on toodud tabelites 3, 4, 5, 6 ja joonistel 1, 2 ja 3.
Katses võrreldi kõrrelistest loomise algul ja loomise lõpul, lutsernist õiepungade moodustumise ja varasest punasest ristikust õiepungade moodustumise faasis valmistatud silode kuivaine, toorproteiini, neutraalkiu- ja happekiu lahustuvust ja lõhustuvuse kiirust vatsas. Kõige suurem oli lutsernist silo kuivaine lahustuvus 50,9 %, millele järgnes punasest ristikust 48,4 %, kõrrelistest loomise algul 47,2 ja kõrrelistest loomise lõpul valmistatud silo.
Uuritud erinevast materjalist silode toorproteiini lahustuvus oli väga erinev. Kõige suurem lahustuvus oli lutserni silo proteiinil 83,1 % ja tatud kõrrelistest loomise algul valmistatud silo proteiinil 83,7 %. Väiksema lahustuvusega oli varasest punasest ristikust ja kõrrelistest loomise lõpul valmistatud silo proteiinil, vastavalt 76,3 % ja 61,9 %. Väga erinev on silode toorproteiini lõhustuvuse kiirus vatsas, mida näitab joonis 1 ja tabel 4 Kahe tunni jooksul on vatsas lõhustunud 89,7 % lutsernist silo toorproteiinist, ristikust silo proteiinist aga ainult 76,5 % ja kõrrelistest loomise lõpul 66,7 %. Kiiresti lõhustus ka kõrrelistest loomise algul valmistatud silo toorproteiin. Tuleb rõhutada, et lutserni proteiin lõhustub palju kiiremini kui punase ristiku proteiin, sest ristik sisaldab lahustunud polüfenooloksidaasi, mis inaktiveerib hüdrolüüsi ensüüme. Kui söödas on palju kiiresti lõhustuvat proteiini, nagu nimetatud rohusilodes, siis ei suuda vatsa mikroorganismid seda ära kasutada, sest neil ei jätku kättesaadavat energiat. Seda on vaja arvestada söödaratsiooni koostamisel.
