KATSELEHMADE SÖÖTMINE JA SEGASÖÖDA SÖÖMUS
O.Kärt, M.Ots, S.Tölp, E.Rihma

Mullikate ja katselehmade poegimiseelne söötmine toimub nii suvel kui talvel õues. Suvel on neile vabalt saadaval karjamaarohi, talvel silo ja põhk. Talvel on katseloomade käsutuses sügavallapanuga küün.
Katseloomade ettevalmistamine ja ülessöötmine tulevaseks laktatsiooniperioodiks toimub katselaudas, kuhu nad tuuakse kaks nädalat enne loodetavat poegimist. Kui eelmisel aastal söötsime mullikaid kolm nädalat ette laktatsiooni esimese poole segasöödaga, siis käesoleval aastal me kinnislehmi analoogselt sööta ei saanud. Sellise kogemuse saime ka möödunud aastal OÜ Maasikamäe Piimakari, kus valmistati kinnislehmi eesseisvaks laktatsiooniks ette sama segasöödaga, mida söödeti lehmadele laktatsiooni alguses. Eranditult kõik lehmad põdesid kergemal või raskemal kujul pogimishalvatust. Seda seetõttu, et laktatsiooniperioodi segasöödad sisaldavad kinnislehmade tarvis liiga palju kaltsiumi, mis suurendab lehmadel poegimishalvatuse esinemissagedust, ja soola, mis soodustab udaraturset.
Esialgne kinnislehmade lüpsiks ettesöötmine nägi ette kõrrelistest heintaimedest valmistatud silo ad libitum söötmist ja odrajahu ning mineraalsööda, milles kaltsium fosfori suhe on 0,9 : 1, lisasöötmist. Odrajahu ja mineraalsööda lisasöötmist alustati kaks nädalat enne loodetavat poegimist, vastavalt 2 kg ja 150 g päevas. Üks nädal enne loodetavat poegimist suurendati odrajahu normi viie kilogrammini, mineraalsööda kogus jäi samaks.
Peagi selgus, et katselehmad ei soovi silole juurdesöödetavat odrajahu süüa, vaid eelistavad sellele silo ja naaberlehma segasööta. Et katselehmad ikkagi teiseks laktatsiooniks korralikult ettesööta otsustasime kasutusele võtma kolmanda koostisega segasööda nn. üleminekuperioodi segasööda, mida söödame lehmadele 10 päeva enne ja 20 päeva pärast poegimist.
Üleminekuperioodi segasööt (tabel 1) sarnaneb toitefaktorite sisalduse poolest laktatsiooni lõpuperioodi segasöödale, sisaldades ühes kuivaine kilogrammis vähemalt 11 MJ metaboliseeruvat energiat. Nimetatud segasöödas kasutatakse ainult kõrrelistest heintaimedest valmistatud silo, sinna ei lisata mineraalsööta ja soola. Pärast poegimist antakse lehmadele vajalik mineraalsööt ja sool käsitsi, raputades seda segasööda peale. Tabelis 1 toodud ratsiooni järgi peab poeginud lehmadele juurde söötma 200 g mineraalsööta, milles kaltsiumi ja fosfori suhe on 3,8 : 1, ja 100 g soola. Segusse lisame ka propüleenglükooli (vedelat), arvestusega 200 g lehma kohta päevas.
Alates 21st lüpsipäevast hakatakse katselehmi söötma segasöödaga (tabel 2), mis peab sisaldama 12 MJ metaboliseeruvat energiat ühes kuivaine kilogrammis. On raske koostada sellist ratsiooni, mis sisaldaks ühes kuivaine kilogrammis üheaegselt 12 MJ metaboliseeruvat energiat ja 150 g toorkiudu. Antud ratsiooni on kuivaine energiasisalduse tõstmiseks lisatud küll rapsiõli, arvestusega 400 g lehma kohta päevas, kuid sellest ei piisa, et täita eespool nimetatud kriteeriume. Seetõttu oleme ratsiooni toorkiusisaldust ühes kuivaine kilogrammis vähendanud kuni 130 grammini, kasutades samal ajal vatsa happesuse regulaatorina söögisoodat. Arvestame, et iga ühe grammi toorkiusisalduse vähenemisel ratsiooni kuivaine ühes kilogrammis, lisame ratsiooni 10 g söögisoodat. Tabelis 2 todud ratsioonis on toorkiusisaldus ühes kuivaine kilogrammis 132 g, söögisoodat oleme lisanud aga 200 g lehma kohta päevas. Seda seepärast, et vältida pallisilode ebaühtlasest kvaliteedist tingitud toorkiusisalduse võimalikke kõikumisi. Metaboliseeruva proteiini tarbe rahuldamiseks (105 g kuivaine ühes kilogrammis) kasutame proteiinikonsentraati Wizan, 500 g lehma kohta päevas. Kaltsiumi ja fosfori tarve on kaetud 10ne protsendilise liiaga, sest rapsiõli söötmine vähendab mineraalainete omastamist.




Alates 151st lüpsipäevast hakatakse katselehmi söötma segasöödaga (tabel 3), mis sisaldab 11,0…11,2 MJ metaboliseeruvat energiat ühes kuivaine kilogrammis. Momendil kasutatakse 151 ja enam lüpsipäeva lüpsnud lehmade ratsioonis kahte erinevat silo, lutserni- ja põldheinasilo, viimane sisaldab 75 % ristikut. Antud ratsiooni metaboliseeruva energia sisaldus ühes kuivaine kilogrammis on 11 MJ. Mineraalsööta antud ratsiooni ei lisatud, kuna põhi- ja jõusöötadega kaetakse täielikult lehmadele vajaminev mineraalelementide tarve.
Aruande esitamise ajaks on välja rehkendatud nelja katsegrupi (kõrgema aretusväärtusega eesti holsteini (EHF), keskmise aretusväärtusega eesti holsteini (EHF), punasekirju holsteini (RHF) ja eesti punase (EPK)) esialgsed segasööda kuivaine ja metaboliseeruva energia söömused, esimese laktatsiooni 120 lüpsipäeva kohta. Esialgsed interpoleeritud segasööda kuivaine ja metaboliseeruva energia söömused on katsegrupiti toodud joonistel 1 ja 2.
Katselehmad sõid esimese 120ne laktatsioonipäevaga keskmiselt 18,8…19,9 kg segasööda kuivainet ja 225…238 MJ metaboliseeruvat energiat päevas. Tuleb tõdeda, et katsegrupiti on segasööda ja metaboliseeruva energia söömus küllal erinev. Maksimaalseim segasööda kuivaine ja metaboliseeruva energia söömus on olnud katsegrupi keskmisena kõrgema aretusväärtusega eesti holsteini lehmadel, vastavalt 23,3 kg ja 279 MJ. Kuivaine ja metaboliseeruva energia söömus jõuab neil haripunkti 100 lüpsipäevaks. Punasekirju holsteini katsegrupi lehmadel jõuab segasööda kuivaine (maksimaalselt 23,1 kg) ja metaboliseeruva energia (maksimaalselt 277 MJ) söömus haripunkti 112 lüpsipäevaks. Keskmise aretusväärtusega eesti holsteini ja eesti punase katsegrupi lehmadel on maksimaalseim kuivaine ja metaboliseeruva energia söömus ühesugune, vastavalt 21 kg ja 251 MJ. Erinevus nende kahe katsegrupi vahel seisneb aga maksimaalseima söömuse saavutamise ajas. Eesti punase katsegrupi lehmadel jõuab söömus haripunkti 78ndaks ja keskmise aretusväärtusega lehmadel alles 117ndaks lüpsipäevaks.
Kuivaine ja metaboliseeriva energia söömuse esialgse analüüsi järgi on selgunud mitmed huvitavad asjaolud. Esiteks, katselehmade söömus saavutab haripunkti keskmiselt ühe kuu, eesti punasekirju holsteini ja keskmise aretusväärtusega eesti holsteini katsegrupi lehmadel isegi ligikaudu kahe kuu võrra hiljem kui seda võis eeldada kirjandusandmete põhjl. Teiseks, üllatav on see, et kõrgema aretusväärusega eesti holsteini katsegrupi lehmade kuivaine ja metaboliseeruva energia söömus on märgatavalt suurem kui keskmise aretusväärtusega eesti holsteini katsegrupi lehmadel.
Peab nentima, et katsegruppide segasööda kuivaine ja metaboliseeruva energia söömus ning maksimaalse söömuse saavutamise aeg on küllalt varieeruv. Kas selle põhjuseks on kõikumised silo kvaliteedis, ratsioonide küllaltki sage vahetumine või pidevalt muutuvad väliskeskkonna tingimused, peab näitama edasine katse ja katsetulemuste analüüs.