KATSELEHMADE SIGIVUSALASTEST UURINGUTEST
A. Valdman
Eesmärgiks oli uurida Põlula katsefarmi lehmade munasarjade talitlust poegimisjärgsel perioodil, et välja selgitada:
1) munasarjahäirete esinemissagedust ja tüüpi
2) hilise embrüonaalse surevuse ja varase loote surma esinemisagedust
3) vaikse inna esinemissagedust
4) füsioloogiliselt valel ajal seemendatud lehmade osatähtsust
Munasarjade funktsiooni uurimiseks koguti piimaproovid kõikidelt uuritavatelt lehmadelt kaks korda nädalas alustades 5...10 päeva pärast poegimist kuni looma tiinuse rektaalse diagnoosimiseni või karjast prakeerimiseni. Progesteroonisisaldust piimas (4563 piimaproovist) määrati EIA (Waldmann, 1999) meetodiga. Uuriti 71 lehma, mis jagunesid tõuti järgmiselt: eesti punane kari – 15 looma; eesti holstein friisi tippgrupi lehmad – 18 looma; eesti holstein friisi keskgrupi lehmad – 17 looma; punast holstein friisi tõugu lehmad – 20 looma ja eesti maakarja lehmad – 1 loom. Iga lehma jaoks joonestati progesteroonikõver, millele toetudes tehti kindlaks munasarjahäirete esinemine ja tüüp, hiline embrüonaalne surevus ja varane loote surm, vaikse inna esinemine ja füsioloogiliselt valel ajal läbiviidud seemendamised. Näidetena on Joonisel 1 esitatud ühe normaalse munasarjade funktsiooniga lehma progesterooniprofiil ja joonisel 2 sigimishäiretega lehma progesterooniprofiil. Jooniselt 1 on näha, et lehm 5470 poegis 15.11.00. Poegimisjärgselt esimene ovulatsioon toimus tal 25. poegimisjärgsel päeval. Esimesele ovulatsioonile järgnes kaks normaalse pikkusega innatsüklit. Lehma seemendati 64. poegimisjärgsel päeval, millest ta ka tiinestus.
Jooniselt 2 on näha, et probleemlehm 3775 poegis 28.11.00. Poegimisjärgselt esimene ovulatsioon toimus tal 62. poegimisjärgsel päeval (pikenenud anovulatoorne periood (A)). Teda seemendati esmakordselt poegimisjärgselt esimese ovulatsiooni ajal (B), millest ta ei tiinestunud. Esimesele ovulatsioonile järgnes lühike innatsükkel. Lehma seemendati teist korda 74. poegimisjärgsel päeval (C), millest ta tiinestus. Lehma tiinus katkes 41. tiinuse päeval (D) (hiline embrüonaalne surm). Tiinuse katkemise järel esines kirjeldataval lehmal kolm vaikse innaga kulgevat ovulatsiooni (E, F, G). Lehma seemendati uuesti 189. poegimisjärgsel päeval (H), mille tagajärjel ta tiinestus (I).
Kuna aruande kirjutamise ajaks puudus 12 lehmal rektaalne tiinuse diagnoos (loomad ei olnud jõudnud tiinuse rektaalse diagnoosimise läbiviimiseks vajalikku tiinuse järku), siis ei ole esitatud tulemused lõplikud.
1. Munasarjahäirete esinemissagedus ja tüüp
Munasarjahäirete esinemissagedus oli kõrge. Kuuekümne kuuel protsendil uuritud loomadest esines ajavahemikul poegimisest tiinestumiseni üks või mitu munasarjahäiret.
Peamisteks munasarjahäireteks olid:
a) pikenenud anovulatoorne periood (57% uuritud lehmadest),
b) pikenenud luteaalfaas (17% uuritud lehmadest),
c) ebakorrapärane innatsükkel (3% uuritud lehmadest),
d) innatsükli katkemine (<1% uuritud lehmadest).
Munasarjahäirete esinemissagedus oli eesti punast tõugu lehmadel üle kahe korra väiksem kui eesti holsteini tõugu ja punast holsteini tõugu lehmadel.
2. Hilise embrüonaalse surevuse ja varase loote surma esinemine
Kaod hilise embrüonaalse surevuse või loote varase surma tõttu moodustasid 19% tiinestunud lehmadest. Märkimisväärset tõugudevahelist erinevust ei esinenud.
3. Vaikse inna esinemine
Kolmkümmend viis protsenti ovulatsioonidest toimus ilma väliste inna tunnusteta (vaikne ind). Vaikne ind esines 46% uuritud loomadest. Vaikse inna esinemine oli sagedasem eesti holsteini tõugu lehmadel, võrreldes eesti punast tõugu ja punast holsteini tõugu lehmadega.
4. Füsioloogiliselt valel ajal seemendatud lehmade osatähtsus
Kakskümmend kaks protsenti seemendamistest tehti füsioloogiliselt valel ajal. Neliteist protsenti seemendamistest viidi läbi luteaalfaasis; 5,1% anovulatoorsel perioodil ja 3,4% oli tegemist tiine looma seemendamisega. Füsioloogiliselt valel ajal seemendatud lehmade osatähtsus oli oluliselt suurem eesti holsteini tõugu tipptoodangu rühma kuuluvatel loomadel, võrreldes teistesse rühmadesse kuuluvate loomadega.
Järeldused
1. Põlula katsefarmi lehmade olulisemad bioloogilised sigimist pärssivad tegurid on:
a) munasarjahäired,
b) embrüo või loote surm,
c). vaikse inna kõrge esinemissagedus.
2. Munasarjahäirete ja vaikse inna esinemissageduses esinesid tõulised erinevused.
Edaspidistes uuringutes on vajalik selgitada millisest faktoritest on tingitud munasarjahäirete kõrge esinemissagedus ja kuidas munasarjahäired mõjutavad lehmade hilisemat viljakust. On vajalik selgitada hilist embrüonaalset surevust ja loote surma põhjustavaid riskitegureid, samuti vaikse inna esinemise põhjuseid.
Piima progesteroonialased uuringud on läbi viidud koostöös Eesti Põllumajandusministeeriumi poolt finantseeritud projektiga 'Eesti piimalehmade sigimine - analüüs ning strateegiad viljakuse parandamiseks (projekti juht Andres Valdmann), mille arvelt on kaetud piima progesteroonisisalduse määramisega seotud kulud'.
