Põlula katselauda esmaspoeginute piimajõudlus 2001. aastal
O. Saveli, E. Orgmets, M. Voore

Kuigi 2000. aastal alustati katserühmade komplekteerimist, võib 2001. lugeda esimeseks täis katseaasta. Seetõttu võib aasta kui terviku kohta esitada esimesi tulemusi. Arusaadavalt paljudel lehmadel langesid aruandeaastale vaid lüpsipäevad ja kinnispäevad lähevad 2002. aasta arvele. Vaatamata sellele tasub mõelda igal piimakarjakasvatajal, kas on piisavalt tehtud oma karja jõudlusvõime kasutamisel. Katserühmad on komplekteeritud 17 karja lehmikutest. Nende hulgas on läbilõige kolme tõu karjadest, aga kaugeltki mitte ainult parimatest.
On kirjalikult või suuliselt avaldatud kahtlust, kas sellist katset on vaja, kas saadavad andmed iseloomustavad tõugu. Tähtis pole niivõrd tõugude võrdlemine, kuid rohkem on oma tõust pärit lehmade toodangunäitajad, mis annavad usku tegutseda suurema piimajõudluse saavutamise nimel. Tuleb rõhutada, et sageli kogemuse ja usu puudumine oma tegevuse edukusse on pidurdanud põllumehe kõrge vaimuerksuse realiseerimist. Kahjuks peitub eestlases ikkagi umbusk tegutsemise vastu, aga hoopis vähem kriitilised oleme tegutsematuse suhtes.
On kaks täiesti erinevat olukorda. Praktikas püütakse võimaluste piires saavutada paremat, teaduses vähendada võimalikult piiranguid ja saavutada maksimumi. Võimaluste piires on Eesti piimakarjakasvatus arenenud sajandeid, eriti edukas on olnud viimased 5...7 aastat, kui käidi ära päris põhjas. 25 aastat tagasi alustati katsetega Piistaojal, kus kolmanda laktatsiooni lehmad lüpsid 305 päevaga 9714 kg piima. Sama aeg kulus selleks, et seda taset ületada lüpsikarja keskmisena. See toimus alles 2001. aastal, kui Maasikamäe Piimakari OÜ ületas selle.
Piimakarjakasvatuses on piiranguid palju, mida loovad lehmade geneetiline potentsiaal, söötmis- ja hooldamistase, pidamis- ja lüpsmisviis ning paljud teised tegurid. Põlula katse eesmärgiks on võimalikult kõrvaldada piirangud piimalehmade söödaenergia ja -proteiiniga varustatuses praegusel ajal Eestis kasutatavate söödatehnoloogiate abil, et saada maksimaalne piimaproduktsioon. Pidamisviiside või laudatehnoloogiate võrdlemine nõuab liialt suuri investeeringuid, milleks pole veel rahalist katet. Aga tulevikus tuleb ka sinnapoole püüda.
305 päeva või lühema (vähemalt 250 päeva) kontroll-laktatsiooni lõpetas 2001. aastal nelja katserühma 65 esmaspoeginut (tabel 1). Eesti maatõu lehmad lõpetavad 1. laktatsiooni 2002. aastal. Nende keskmine 8722 kg piima ja 621 kg piimarasva ja -valku on väga hea tulemus. Jõudluskontrolli andmeil oli Eestis veebruari seisuga 65 lehma, kelle piimarasva ja –valgu kogutoodang ületas 621 kg, kui piimatoodangu miinimum oli 9500 kg.



Ajakirja eelmises numbris võrdlesime katserühmi 40 (tabelis ekslikult 45, EHF rühmas 14, õige 9. Vabandame!) lehma piimajõudluse alusel. 25 lehma andmete lisandumine ei muutnud märgatavalt rühmade näitajaid ega positsiooni. Ainult EHFt rühm taandus ja RHF rühm tõusis mõnevõrra.



Aastalehma piimajõudluse arvutamisel võeti arvesse kõik lehmad, kelle kohta olid 2001. aasta andmed söötmispäevade ja piimajõudluse kohta. Kokku on katselaudas olnud 117 esmaspoegijat ehk 75,2 aastalehma. Kahest holsteinide rühmast (EHF ja EHFt) on läbi käinud suhteliselt rohkem lehmi, mistõttu nende aastalehma piimajõudlus erineb enam 305 päeva laktatsiooni näitajatest. Rühmade vahed on analoogsed.



Teist laktatsiooni on alustanud 37 lehma, kuid 100 päeva on läbinud alla 10. Seetõttu on andmeid esitada ennatlik. Kuid suurimad päevalüpsid on märgatavalt suuremad kui esimesel laktatsioonil. eesti holsteini tõugu Ammu 61,8 kg on suurim, aga eesti punast tõugu Halle 54,9 kg on suhteliselt isegi parem, sest piimarasva ja -valgu päevatoodangus edestab Ammut (tabel 3).