AINEVAHETUSALASED UURIMUSED PÕLULAS
K.Ling, J.Samarütel, H.Jaakson

Lehmade toitumuse hindamine
Lehmade toitumust hinnatakse Põlula Katsefarmis kahenädalase intervalliga. Lehmi kaalutakse üks kord kuus. Toitumushinde ja kehamassi muutuse vahelise esialgse seose leidmiseks kasutati 40 eesti holsteini ja 24 eesti punast tõugu esmapoeginud lehma andmeid. Regressioonanalüüsil kasutati andmeid perioodist, mil keskmine toitumuse hinne tõurühmas poegimisjärgselt langes. (12 nädalat eesti holsteini ja 14 nädalat eesti punase tõu puhul).
Lehmade ainevahetuse uuringud
Põlula KF katseloomade ainevahetusliku seisundi hindamiseks võetakse lehmadelt vereproovid järgmise skeemi järgi: 1..2 nädalat enne loodetavat poegimist ja 1..2 nädalat, 4...6 nädalat ja 9...11 nädalat pärast poegimist ning laktatsiooni 4-5 kuul. Vereplasmast määratakse valgu-, anorgaanilise fosfori-, vabade rasvhapete ja üldketokehade-, glükoosi-, kaltsiumi-, karbamiidi-, triglütseriidide- ja kolesteroolisisaldus ning ensüümi aspartaadi aminotransferaas aktiivsus. Kokku on analüüsitud 536 vereproovi ja tehtud 5360 üksikanalüüsi. Analüüside tulemused on katserühmade kaupa kantud andmebaasidesse. Esialgne andmetöötlus on tehtud üldlipiidide, NEFA ning üldketokehade sisalduse kohta.
Tulemused
Lehmade kehakaalu dünaamika esimese 100 laktatsioonipäeva kestel
Joonisel 1 on esitatud nelja erineva tõugrupi kehakaalude muutus esimese 100 laktatsioonipäeva kestel. Põlula katsefarmis toimub loomade kaalumine igakuiselt kuu keskel. Käesolevas analüüsis on loomade arv mitmel põhjusel tõugrupiti erinev. Üks osa lehmi oli katse alguseks juba poeginud ja nende esimene kaalumine jäi hilisemasse poegimisjärgsesse perioodi. Sel põhjusel jäid nad antud arvestusest välja. Lisaks neile jäid arvestusest välja loomad, keda oli enne poegimist kaalutud, kuid kes mitmesugustel põhjustel langesid karjast välja enne 100. laktatsioonipäeva. Vaatleme kehakaalude muutust tõugruppide kaupa.
EHF-tippgrupi lehmi on antud arvestuses 16. Selle grupi keskmine kehakaal esimesel laktatsioonipäeval oli 554,8 kg. Seoses laktatsiooni algusega hakkas kehakaal langema ning langus kestis 40. laktatsioonipäevani, mil grupi keskmine kehakaal oli 529,5 kg. Kaalukaotus selle perioodi jooksul –25,3 kg. Sajandaks laktatsioonipäevaks tõusis EHF-tippgrupi keskmine kehakaal tasemele 550,2 kg, mis on 4,6 kg vähem kui esimesel laktatsioonipäeval.



EHF-keskgrupi lehmi on antud arvestuses 13. Selle grupi loomade keskmine kehakaal esimesel laktatsioonipäeval oli 551,8 kg. Kehakaalu langus kestis 42. laktatsioonipäevani, mil kehakaal oli 525,5 kg, kaalukaotus sel ajavahemikul – 26,3 kg. Sajandaks laktatsioonipäevaks tõusis kehakaal tasemele 544,2 kg, mis on 7,5 kg võrra vähem võrreldes laktatsiooni esimese päevaga.
RHF grupi lehmi on antud arvestuses kõige rohkem, 19. Selle grupi lehmade keskmine kehakaal esimesel laktatsioonipäeval oli 592 kg, mis on vaadeldud neljast grupist kõige kõrgem. 56. laktatsioonipäevaks vähenes kehakaal 33 kg võrra, langedes 592 kg 559 kilogrammini. Samal tasemel püsis kehakaal 15 laktatsioonipäeva kestel, 56. kuni 71. laktatsioonipäevani ning sajandaks laktatsioonipäevaks jõudis 568 kg, mis on 24 kg võrra vähem kui esimesel laktatsioonipäeval.
EPK lehmi on arvestuses kõige vähem, seitse. Esimesel laktatsioonipäeval oli selle grupi keskmine kehakaal 543 kg. Kehakaal langes 10 kg võrra, tasemele 533 kg 52. laktatsioonipäevaks ning püsis samal tasemel kuni 68. laktatsioonipäevani. Sajandal laktatsioonipäeval oli selle grupi keskmine kehakaal 541 kg, mis on 2,2 kg võrra vähem võrreldes esimese laktatsioonipäevaga.
Seega langes kehakaal kõige vähem EPK loomadel, seetõttu olid nad 100. laktatsioonipäevaks vaid 2,2 kilogrammiga miinuses. Kõige kiirem oli kehakaalu langus EHF-tipu- ja EHF-keskgrupi lehmadel, minimaalne kaal saavutati vastavalt 40. ja 42. laktatsioonipäeval. RHF grupi lehmi iseloomustas kehakaalu suhteliselt pikk ja suur langus.
Lehmade toitumuse hinde ja kehakaalu muutuse seos
Regressioonanalüüs näitas kehakaalu muutuse ja toitumushinde muutuse vahelist seost (p<0.01), samuti seost kehamassi protsentuaalse muutuse ja toitumushinde muutuse vahel (joonis 2).
Meie praeguste, esialgsete andmete alusel vastas toitumushinde muutus ühe ühiku võrra 72 kg kehakaalu muutusele eesti holsteini tõugu esmapoeginud lehmadel ning 52 kg kehakaalu muutusele eesti punast tõugu esmapoeginud lehmadel. Mõlemat tõugu lehmadel vastas toitumushinde muutus ühe ühiku võrra kehakaalu muutusele 13 % võrra.



Lehmade ainevahetuse uuringud
Põlula katsefarmis läbi viidavates ainevahetuse alastes uuringutes on põhirõhk lipiidide ainevahetusel.
Vere üldlipiidide sisaldus iseloomustab kõigi veres ringlevate lipiidide summaarset kontsentratsiooni. Suur osa üldlipiididest langeb üldkolesterooli arvele. Põlula katsefarmi lehmade vere keskmine üldlipiidide sisaldus oli kahe esimese katseperioodi lõikes (1..2 nädalat enne poegimist ja 1..2 nädalat pärast poegimist) kõigis katserühmades referentsväärtuste ülemises piirkonnas või isegi kõrgem (joonis 3A). Kahel järgneval katseperioodil (4…6 ja 9…11 nädalat pärast poegimist) langesid keskmised referentsväärtuste piiridesse, 4…5 laktatsioonikuul aga ületasid kõigi katserühmade keskmised referentsväärtuste vahemiku.
Lehma organismi energiaga varustatuse üheks iseloomulikumaks indikaatoriks on vere NEFA sisaldus. NEFA sisaldus veres on reeglina kõrgenenud lõpptiinetel ja laktatsiooni alguses olevatel lehmadel ning ühtlasi negatiivses korrelatsioonis vere triglütseriidide sisaldusega. NEFA sisalduse tõus ja triglütseriidide sisalduse langus veres peegeldab lehma kehavarude mobiliseerimist poegimiseelsel ja -järgsel perioodil, mil ainult söödaga saadav energia ei suuda katta organismi tarvet.
Põlula katsefarmi lehmade vere NEFA sisalduse dünaamikat kirjeldab joonis 3B. Nii EHFt, EHF kui RHF katserühmas ilmnes laktatsiooni käigus NEFA sisalduse langustrend. EPK katserühmas vere keskmine NEFA sisaldus laktatsiooni käigus küll tõusis, kuid tõus ei olnud statistiliselt oluline. Statistiliselt olulised ei olnud ka keskmiste sisalduste erinevused katserühmade vahel. Põhjusi, miks statistiliselt olulisi erinevusi ei ilmnenud ning miks EPK katserühmas ilmnes raskesti põhjendatav dünaamika on kolm:
Loomade arv rühmades oli väike, mistõttu marginaalne NEFA sisalduse individuaalväärtus võis põhjustada keskmiste olulist muutust.
NEFA sisalduse loomulik suur varieeruvus võis põhjustada katseperioodide keskmiste ühtlustumise või statistiliselt mitteolulise tõusu ja languse.
NEFA sisalduse määramisel kasutatud Liunggereni-Perasoni meetodi suur variatsioonikoefitsient (33,8%).
Rühmade keskmised langevad katseperioodi lõikes NEFA sisalduse referentsväärtuste vahemikku.
Vere ketokehadesisaldus iseloomustab samuti loomade energiavahetust, kõrgenenud ketokehadesisaldus (referentsväärtuste ülemine piir 6 mg/dl) viitab ketoosile. Katsegruppide vere ketokehadesisalduse dünaamika on esitatud joonisel 3C. Kõiki katserühmi iseloomustab ketokehade keskmise sisalduse tõus pärast poegimist, mis on seotud rasvkoe triglütseriidides sisalduvate rasvhapete b-oksüdatsiooniga. Viimaste sisaldus veres on sel perioodil samuti kõrgenenud. Ühegi rühma keskmine ketokehade sisaldus ei ületa kogu jälgimisperioodi jooksul referentsväärtust 6 mg/dl. Kõikide katserühmade puhul on keskmine ketokehadesisalduse tõus tingitud eelkõige üksikute loomade vereplasma ketokehadesisalduse tõusust. Kõige rohkem oli üle referentsväärtuse ulatuvate ketokehadesisaldusega loomi EHF katserühmas – kokku 5; üks 2 nädalat pärast poegimist (20 mg/dl), kolm 4…6 nädalat pärast poegimist ja üks 9…11 nädalat pärast poegimist (15 mg/dl). Kõikide nimetatud lehmade ketokehadesisaldus oli järgmisel proovivõtul langenud referentsväärtuste piiresse. EPK katserühmas oli kõrgenenud ketokehadesisaldusi kahel lehmal (4…6 ja 9…11 nädalat pärast poegimist), nii EHFt kui RHF katserühmas vaid ühel lehmal. Kõige stabiilsem vereplasma ketokehadesisaldus oligi RHF rühmal. 18..20 nädalat pärast poegimist oli kõigil katserühmade keskmisel ketokehadesisaldusel langustendents.