Õppematerjalid üliõpilastele
patoloogilises anatoomias ja lahanguõpetuses.
Kasutatav kirjandus:
1. Lepp,E. Patoloogilise histoloogia laboratoorsete tööde juhend.—Tartu,1997.
2. Kozlov,N. Üldine patoloogiline anatoomia. Loengukursuse abiõppematerjal.— Tartu, 1992.
3. Ridala, V. Põllumajandusloomade lahanguõpetus. I osa.— Tartu, 1980.Korjuse surmajärgsed muutused. Tagasi avalehele
Peale surma hakkavad korjuses toimuma erineva intensiivsusega muutused:
Jahtumine (külmus);
kuivamine;
kangestus;
vere hüübimine;
hüpostaas (korjuse laigud);
autolüüs, roiskumine.Neid kõiki muutusi tuleb lahanguprotokollis käsitleda ja analüüsida. Selle alusel on võimalik määrata surma saabumise aega, kuid see ei ole siiski eriti lihtne. Peale eeltoodud muutuste analüüsi peab arvesse võtma looma toitumust, ümbritseva keskkonna temperatuuri, haiguse iseloomu jt.
Suvel võib mõningaid järeldusi teha kärbse arengutsükli järgi. 1—2 öp. jooksul ilmuvad loomulikele kehaavadele ja silmakoobastesse kärbse vastsed. Kuni 24 h on munad ainult avades. Suured vastsed tekivad 2—5 ööpäeva möödudes surmast. Kärbse täielik arengutsükkel toimub 20—22 °C juures 22 öp.Jahtumine(algor mortis)
Surmajärgselt hakkab korjuse temperatuur langema ja langeb kuni välistemperatuurini jahtumise kiirus sõltub väga paljudest asjaoludest. Kui on tegemist niiskuse kiire aurustumisega, siis võib korjuse t° langeda isegi paar kraadi alla välistemperatuuri. Lehma korjuse temperatuur võrdsustub välistemperatuuriga 60—70 tunniga, koera korjusel 40—46 tunniga. Jahtumine sõltub õhu liikumise kiirusest, karvkatte paksusest, haigustest jne.
Õhutemperatuuri juures +1°C jahtub veise korjus esimesel ööpäeval tempoga 1°C tunnis, teisel ööpäeval 0,2 °C tunnis.
Kui on tegu nakkushaigustega, siis võib temperatuur alguses isegi tõusta. Haiguste korral millistega kaasnevad pikaajalised krambid (teetanus) võib kehatemperatuur pärast surma isegi tõusta (2°C võrra) (ka poomise ja kuumarabanduse korral).
Korjuse jahtumine aeglustub mõningate mürgistuste korral (sinihape, strühniin). Ka intensiivsed roiskumisprotsessid võivad tõsta korjuse temperatuuri. Kuivamine algab intensiivsemalt silma sarvkestast ja limaskestast. Kuivamise tempo sõltub välisõhu temperatuurist ja niiskusest.
Jahtumist määrates katsutakse käeseljaga nahka. Kõigepealt jahtuvad jäsemed, pea, seejärel korjuse seesmised osad pindmiselt ja alles seejärel siseorganid.
Hästitoidetud loomad jahtuvad aeglasemalt (sead), sest nahaalune rasvkude on paks. Kurtunud loomade, noorloomade korjused ja, kellel on veri eemaldatud jahtuvad kiiremini madala temperatuuri juures. Mõnede haiguste korral langeb temperatuur veel elupuhuselt ( kollatõbi — 32°C, veistel eklampsia — 35°C).Korjuse kangestumine (rigor mortis) Varsti pärast kliinilist surma lihased lõtvuvad (ka sfinkterid). Mõne aja pärast aga muutuvad lihased tihkeks ja lühenevad. Jäsemed jäävad samasse asendisse, mis neil oli surmaeelselt. Seda asendit võib muuta, kui kasutada jõudu. Korjusekangestuse väljakujunemise jrk: mälumislihased, jäsemed, seljalihased, kerelihased. Korjuse kangestust põhjustab lihastes toimuvate biokeemiliste protsesside katkemine surma läbi ning sinna piimhappe kogunemine. Korjusekangestus ei teki mitte kohe pärast surma. Esimesel tunnil lihased lõtvuvad. See on tingitud sellest, et surma järgselt närvirakkude hukkumisel lihaskiududele enam impulsse ei saadeta ning viimased on rahu seisundis. See kestab 1—2 h. Varsti aga seoses sarkoplasmaatilise retiikulumi läbilaskevõime suurenemisega koguneb piimhape ja Ca2+ ioonide väljatulek sarkoplasmast. See põhjustab ATP lagunemise ning lihased kangestuvad (toimub lihaste dehüdratatsioon ja tihkestumine.). Selles staadiumis glükogeen laguneb, koguneb piimhape ja pH alaneb. Korjusekangestus hakkab kujunema 5—6 h pärast kliinilist surma ning 15—20 h pärast on haaratud kõik lihased. Kõige intensiivsemon kangestus 24 h pärast surma. Korjusekangestus kaob samas järjekorras nagu tekkiski. Lihased, mis on vägivaldselt sellest asendist välja viidud enam tagasi ei asetu. Mida kõrgem on välistemperatuur, seda kiiremini kujuneb välja kangestus ja seda lühem see on. Kuivas keskkonnas tekib kangestus kiiremini kui niiskes. Äkksurma korral tekib kangestus kiiresti ja püsib kauem. Üldreeglina, mida hiljem kangestus tekib, seda kauem püsib. Heas toitumuses loomadel kujuneb välja kiiremini kui kurtunud loomadel.
Krampidega kulgevate haiguste korral tekib kangestus kiiresti, püsib kaua (teetanus, strühniini mürgistus). Südamelihase kangestus hakkab tekkima 1—2 h pärast surma ja püsib umbes 2 öp. (Veri on südamest välja surutud, süda on tihke ja kokkusurutud. Südamelihase väärastuse või põletiku korral see ei kangestu, süda on välja venitatud ja konsistentsilt pehme.) Lihaste kangestumist võivad mõjutada ka mõned medikamendid (kiirendavad atropiin, kamper, pilokarpiin, veratriin; aeglustavad kokaiin, kloraalhüdraat). Mõnede üliägedate haiguste korral kangestus puudub üldse (antraks). Düstroofiliselt kangestunud lihased ei muutu.Vere hüübimine.
Veri hakkab hüübima mõne minuti möödudes surmast. See sõltub CO2 sisaldusest veres. Mida kõrgem on CO2 sisaldus veres, seda halvemini veri hüübub. CO2 ülekülluse korral (poomine) võib veri jääda üldse hüübimata. Tavaliselt on verehüüvis tumepunane ja koheva konsistentsiga, läikivad, niiskete lõikepindadega, tulevad kergesti veresoonest välja. Verehüüviseid, mis tekivad on kahte värvi: punasedja kollased.
Punased on verevärvust ning nad tekivad siis kui agoonia staadium on lühike (erütrotsüüdid ei jõua vereplasmast eralduda). Kollased nn. “valged” — on tekkinud aeglase verehüübimise tagajärjel — nad on kas merevaikkollased või valget värvi. Samuti tekivad nad pika agoonia tagajärjel (erütrotsüüdid sadenevad veresoone seinale). Asfüksia, septiliste haiguste, mürgistuste korral on vere hüübimine takistatud. Veresoonte ja südameõõned on täidetud hüübimata verega.
Looma tapmisel on südameõõned tühjad; kui aga on tapetud agoonia seisundis, siis on verehüüvis südames.Hüpostaasid (livores mortis) - korjuse laigud.
Korjuse allpoolasetsevad venoossed veresooned ja kapillaarid täituvad verega, kuna veri ei hüübi kohe peale looma surma ning koevedelikud (lümf, veri) vajuvad oma raskusega allasetsevatesse korjuse osadesse. Kui korjuse asendit kohe pärast surma muuta, siis ei saa vereallseiskuse järgi otsustada, kummal küljel loom suri, kuna korjuselaigud tekivad uuesti just allpoolasetsevates kehaosades so. surmajärgne hüpostaatiline liigveresus. Pigmenteerunud nahaga loomadel on korjuselaigud nähtamatud ja alles naha eemaldamisel jälgitavad. Nende laikude järgi saab kindlaks teha millisel küljel lamas korjus peale surma või agonaalses seisundis.
Korjuselaigud on ebakindlapiiriliselt punased alad, mis tekivad 1,5—2 h kuni 6—12 h möödumisel surmast. Vereallseiskus esineb ka korjuse elundites, eriti selgelt nähtav paariselundite juures. Esimese 4—8 h jooksul pärast surma on need laigud ümberasetuvad. Korjuselaigud tekivad kiiresti asfüksia, septiliste jt. haiguste järgsel surmal, mille korral veri ei hüübu. Väheveresuse korral, kurtunud loomadel, verest-tühjesurma korral hüpostaasid ei teki. Agoonia staadiumis tapetud loomal simuleeritakse tapmist liha kasutamise eesmärgil. Mürgistusel CO-ga (vingugaasiga) laigud erepunased, väävelvesinikuga — peaaegu mustad.
Korjuselaike tuleb eristada verevalumitest seoses tapmisega. Viimaste korral esineb turse kudedes, on rikutud kudede terviklikkus, ka veresooned on katki, esinevad verejooks, verehüüvised. Verevalum on kindlapiiriline ning asub kohtades, mis pole seotud korjuse asendiga.Imbibitsioon - läbiimbumine
s.o. hemolüüsunud vereseerumi väljatulek veresoontest ümbritsevatesse kudedesse. Hakkab tekkima esimeste öp. lõpus. Kui vajutada sõrmega korjuselaigule, siis see koht heledamaks ei lähe (vereseerum on veresoontest väljas). Imbibitsioon on hästi jälgitav endokardis, milline värvub tume-kirsipunaseks. Edasiselt korjuseplekid muutuvad räpasrohelisteks kuna moodustub sulfohemoglobiin — väävelvesiniku liitumine hemoglobiiniga.
Keha õõntes koguneb korjuse transudaat — läbipaistev punane vedelik . See transu-daat pärineb elundite veresoontest, mis on nendes õõntes. Transudaadi hulk sõltub elundite veresisaldusest ja võib ulatuda 1—2 liitrini suurloomadel. Mida kauem korjus seisab, seda rohkem seda transudaati tekib. Ka selle järgi saab otsustada surma aja üle. Transudaat on algul heleroosa, läbipaistev ja muutub kogu aeg seismisega tumedamaks (hemorraagiline eksudaat on hägune, läbipaistmatu, serooskelmed läiketud, karedad, verevalumid jm.). Korjusetransudaati ei teki: kurtunud loomadel, tapetud loomadel, aneemilistel loomadel.Kolmandad surma tunnused on seotud korjuse lagunemisega. Siia hulka kuuluvad: autolüüs ja roiskumine
Autolüüs (iseseedumine) on kudede lagunemine kudedes leiduvate fermentide toimel. Autolüütilised protsessid toimuvad kõige kiiremini mao-sooletraktis, kõhunäärmes, maksas aeglasemalt südames, neerude, skeletilihastes. Autolüüs sõltub surma eelsest elupuhusest organismi seisundist. Enamoluline on temperatuur (madalal temperatuuril autolüüs aeglustub, kõrgel kiireneb).
Autolüüsi korral eraldub söögitoru,libediku, magude, eesmagude limaskest. Valge limaskesta kiht katab söödamasse. Vitaalne reaktsioon organites puudub (põletik, hüpereemia). Südames, maksas, neerudes toimuvad autolüütilised protsessid nii nagu valkdüstroofia korral. Histoloogiliselt on autolüüsi korral raku piirjooned ebaselged tsütoplasma hägune, hiljem tuum hajusalt kahvatusinine, tsütoplasma hägune, basofiilne leukotsütoos.
Roiskumine.
Korjuse lagunemine toimub peale ensüümide ka aeroobsete või anaeroobsete mikroobide osavõtul. Roiskumine on seda intensiivsem, mida paremas toitumuses loom on ja mida kõrgem on õhutemperatuur ja õhuniiskus. Kõige enam roiskumist tekitavaid mikroobe leidub seedetraktis, ülemistes hingamisteedes, mistõttu roiskumine algab nendest piirkondadest. Seejärel mikroobid tungivad verre, naaberelunditesse ja korjus roiskub. Korjuse roiskumise tunnuseks on: roisuline lõhn, naha ja siseorganite rohekas värvus (s.o. väävelvesinik liitub hemoglobiiniga ja tekib sulfohemoglobiin), gaasid kehaõõntes, sidekoes jm. Gaaside tõttu korjus puhitub ja võib tekkida diafragma rebend. Kui rebend on postmortaalne, siis on siseorganite veresooned verega täitunud (elupuhuse rebendi korral on maks aneemiline). Jäsemed on kehast eemale asetunud. Lihased, maks, neerud— lõikepinnad läiketud, elund pehmunud. Sageli on neis gaasimullid. Eriti on see näha maksas (esinevad poorid). Ninasõõrmetest tuleb sageli vahune punakas vedelik. Vahel punnub pärasool väljapoole. Suurloomade korjus laguneb täielikult 1—1,5 a. jooksul. Haigustest septitseemia korral roiskub kiiresti, kurtunud loomadel aeglaselt, puudub arseeni, strühniini, sublimaadi mürgistuse korral. Intensiivse kuivamise korral korjus mumifitseerub.