EKSPERTHINNANGUD               Tagasi

Sissejuhatus

     Kohtuorganites võivad tekkida küsimused, millised nõuavad spetsiaalseid veteri­naar­seid teadmisi. Seepärast on vajalikud loomaarstid — kohtuveterinaarias ekspertidena.   Ekspertiis (loomaarstid ekspertidena) teeb järeldused, millistega kaasnevad soovitused edaspidi selliste olukordade vältimiseks, kandes seega ka profülaktilist eesmärki. Kohtunikud  EV põhiseadus §146, 147, 148.

Kohtud

Eestis on kolmetasemeline kohtusüsteem:

1) maa-, linna- ning halduskohtud (I aste). Maa- ja linnakohtud arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju. Halduskohtuniku puudumisel võivad maa- ja linnakohtunikud arutada ka halduskohtu pädevusse kuuluvaid asju. Halduskohtud arutavad kõiki haldusasju, mis on antud seadusega nende pädevusse. Maa- ja linnakohtu esimehe taotlusel võib Riigikohus määrata halduskohtunikud maa- ja linnakohtutes, kes võivad arutada maa- ja linnakohtu pädevusse kuuluvaid asju.

2) ringkonnakohtud  (II aste). Ringkonnakohus vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, linna- ning halduskohtu lahendeid.

3) Riigikohus (kõrgeim kohus). Riigikohus vaatab läbi kohtulahendeid kassatsiooni korras. Seaduses sätestatud juhtudel ja korras vaatab Riigikohus läbi kohtulahendite teistmisavaldused ja parandab kohtuvigu.

Kohtuveterinaarseks ekspertiisiks on vajadus:

1.  Loomade massilise haigestumise ja suremuse korral — tuleb tuvastada inimese süü selle kahjumi tekkimiseks.

2.  Varaliste vaidluste korral, kui vaidluse objektiks on loom või loomsed produktid (seotud loomade vahetamise, eriti müügiga).

3.  Kindlustushüvitiste väljamaksmisel.

4.  Salaküttimise avastamise korral.

5.  Loomsete toiduainete võltsimise korral.

Ekspertiisis eristatakse:

Subjekt — veterinaarspetsialist, kes on volitatud teostama ekspertiisi. Ekspertne uurimine.

Objekt  — materjalid, mille alusel soorit. ekspertiis. Objekt tuleks võimalikult säilitada, sest võib tekkida korduva ekspertiisi vajadus.

Eksperdina saab töötada iga inimene, kes omab vastava eriala kvalifikatsiooni ja on kohtu poolt karistamata. Eksperdi töölõik on kitsalt erialane, talle ei anta lahendada juriidilisi küsimusi. Ekspert peab olema igati neutraalne, teda  ei saa võrdsustada tun­nistajaga, kes tekib protsessi väliselt ja pole asendatav. Ekspertiisi vajadus tekib protsessi käigus ja ekspert on asendatav.

Eksperdi õigused ja kohustused.

Õigused

·     tutvuda kõigi materjalidega, mis on vajalikud ammendava vastuse andmiseks ja mis annavad vajaliku info protsessi kulgemise kohta.

·      esitada küsimusi mõlemale poolele

·      nõuda endale esitatud küsimuste täpset formuleeringut

·      nõuda täiendavaid materjale või nende puudusel teatada ekspertiisi võimatusest materjalide nappuse tõttu.  Omal käel ekspert lisamaterjale ei hangi. Kuigi need lihtsustaks ekspertiisi läbiviimist.

·      keelduda ekspertiisist, kui temale esitatud küsimused väljuvad tema kompetentsuse raamidest, või kui vastav materjal puudub.

·      Kui kohtuprotsessi käigus selguvad uued faktid, siis võib ekspert täiendada või muuta oma esialgset vastust või isegi loobuda sellest. Täiendavate materjalide saabumisel on õigus paluda endale ajapikendust nendega tutvumiseks. Ebaselgetel juhtudel õigus keelduda otsuse tegemisest.

   Kohustused

·      Otsuse tegemisel on ekspert kohustatud juhinduma ainult faktilistest teaduslikult põhjendatud seisukohtadest.

·      Eksperdiks määratud isik on kohustatud kohtu kutsel kohtusse ilmuma ja andma õige ja põhjendatud arvamuse temale esitatud küsimustes.

Ekspert kõrvaldatakse:

·      sugulussidemete esinemisel kohtumenetluses olevate osapooltega.

·      kui ekspert on varem uurinud majandit või farmi ja need materjalid on aluseks protsessi algatamiseks.

·      kui ta on vastavat territooriumi teenindav loomaarst.

·      kui ta on tunnistajaks.

·      kui ta on otseselt või kaudselt huvitatud protsessi tulemustest.

·      kui ta on alluvuslikus vahekorras süüaluse või süüdistatavaga.

    Eksperdi kõrvaldavad samad instantsid, kes eksperdi on määranud. Kõrvaldamine võib toimuda eksperdi avalduse põhjal. Protsessi määratakse uus. Esinemine eks­perdina on riiklik kohustus. Peab ilmuma õigesse kohta ja õigel ajal andma vastused. Ekspert teeb looma kohta otsuse erialaste teadmiste põhjal. Otsuses ei näidata ära ainult tehtud järeldused, vaid tuuakse ära ka nende põhjendatus. Otsuses näidatakse ära, kas ja kelle poolt on otsus tehtud, peab kajastuma uurimiskäik.

Vajadusel peab olema illustratiivne materjal. Ekspert kannab täit vastutust oma töödest. Valetunnistuste või saladuste korral võidakse teda kohtulikule vastutusele võtta ja määrata karistus.

Kohtulikku ekspertiisi võivad nõutada:

kohus,  uurimisorganid,   prokuratuur,  riiklik arbitraaž,   riiklik kindlustus.

     Riiklik arbitraaž.

Tegeleb mitmete riiklike kooperatsiooniasutuste, ettevõtete ja organisatsioonide vaheliste varaliste tüliküsimuste lahendamisega. Veterinaariaalastest küsimustest antakse arbitraažile kõige sagedamini lahendada küsimused, mis on seotud loomade ostu ja müügilepingu mittetäitmisega. N. hulgikaubanduses. Andmete ja kvaliteedi mittevastavusega.

    Riiklik kindlustus.      Loomadele on võimalik rakendada sundkindlustust ja vabakindlus­tust. Nende eesmärgiks on kahjude hüvitamine õnnetusjuhtumite korral. Sundkindlustust praegusel ajal ei rakendata. Hüvitus makstakse välja loomade hukkumisel, kui seda põh­justas haigus, õnnetus­juhtum. Ka hädatapu korral, kui hädatapp sooritati loomaarsti korraldusel episootiavastase abinõuna või kui hädatapp sooritati vetarsti teadmisel või õnnetus­juhtumi korral kui looma ähvardas vältimatu surm. Samuti siis, kui  hädatapmise põhjustas ravimatu haigus, mis välistas looma edaspidise ekspluatsiooni.

Kahjusid ei hüvitata, kui kahju tekkis loomaomaniku või mõne teise isiku süüläbi.

Vabakindlustusele kuuluvad: veised alates 6 elukuust, sead alates 4 elukuust, lambad, kitsed alates 6 kuust, tööloomad vanuses 1—14 aastat, põhikarja karusloomad, täiskasvanud kodulinnud, mesilaspered tarudes. Kahjud makstakse välja igasuguse õnnetusjuhtumi korral. Samuti hädatapmisel, kui: lihakeha on osaliselt kõlblik, siis hüvit. kõlbmatu osa maksumus;  kui lihakeha on täielikult kõlbmatu, siis hüvitatakse selle kogu maksumus;  hobustel nagu looma surma korralgi.  Kui looma surmas on süüdi isik, siis nõutakse vastav summa välja sellelt.

Hüvitust ei maksta kui loomaarst on teinud omad järeldused ilma looma uurimata või lahkamata, või puuduvad vajalikud laboruuringud.

Igasuguse ekspertiisi aluseks on veterinaarmäärused. Sellepärast peavad ka loomakasvatajad olema kursis vastavate määruste ja eeskirjadega. Nendest mitte kinnipi­damine on seadusega karistatav.

Ekspertiisi liigid.

1.  Kompleksne ekspertiis  — mingi objekt allutatakse mitme kitsa eriala spetsialisti ekspertiisile.

Ekspertiis kohtus on vajalik sel korral, kui eksperdil tuleb anda seletusi varem esitatud otsuste kohta või kui peale kirjalikku ekspertiisi vormistamist on tek­kinud lisaküsimusi. Ükskõik kes esitab eksperdile küsimuse, vastus on alati adresseeritud kohtule. Eksperdi suuline vastus protokollitakse. Enne kohtusaalist lahkumist peaks ekspert kontrollima protokolle ja kinnitama need või juhtida  kohtu tähelepanu vigadele, et tehtaks vastavad parandused.

2.  Ekspertiisimaterjalide alusel

3.  Asitõendite ekspertiis

4.  Ekspertiis tsiviilasjus.

Osa asitõenditest on uuritavad kohapeal, kuid osa neist on uuritavad ainult labortingimustes. Näiteks loomaliigi määramiseks vereplekkide alusel kasutatakse pret­sipitatsioonireaktsiooni.

Ekspertiisi dokumentatsioon.

Eksperdile esitatakse küsimused kirjalikult ja ka tema vastab kirjalikult. Asitõendi uurimisel koostatakse vabas vormis akt, mis koosneb kolmest osast:

1) sissejuhatus

2) kirjeldav osa

3) eksperdi otsus

Sissejuhatus ja kirjeldav osa moodustavad nn. protokolli osa, mis kirjutatakse ekspertiisi sooritamise kohal. Kui ekspert tegeleb mingi asitõendi uurimisega koostab ta selle kohta akti. Kõik kohtuveterinaarsed uurimised tuleb teha ekspertiisi nõudnud organite juuresolekul.

Sissejuhatus: selles tuuakse ära kuupäev, koht, objekti nimetus, eksperdi nimi ja tema tiitlid, ekspertiisi eesmärk, algandmed, manukad, mille alusel protokoll koosta­takse.

Kirjeldav osa:  kirjelduse vormistamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et see peab olema arusaadav kõigile, ka manukatele ja kohtufunktsionäridele, tuleb hoiduda liiga spetsiifilisest terminoloogiast. Protokoll loetakse ette ja viseeritakse juuresolijate allkirjadega.

Ekspertiisi otsuse koostab ekspert protokolli alusel ja sellele kirjutab alla ainult tema. Esitatakse põhjendatud tuvastatud faktid.

Tähtaja ekspertiisi esitamise kohta määrab ekspertiisi nõutanud instants kooskõlastatades selle eksperdiga.

Korjuste veterinaarne ekspertiis.

     Loomade hukkumisel aga samuti hädatapmisel võivad tekkida küsimused ühe või teise isiku süü kohta. Sellisel korral on tegemist kohtuveterinaarse lahanguga. Siin on mõned spetsiaalsed formaalsused. Lahang teostatakse tehniliselt samamoodi, nagu tavaliselt, kuid lahangul on rida eripärasusi, seoses sellega, et lahangu eesmärk on teine — kohtuveterinaarne. Lahang toimub sel korral uurimisorganite ja manukate juuresolekul.  Tuleb alati meeles pidada, et iga lahangu protokoll võib osutuda kohtulikuks, ning iga lahangu kohta kirjutatud patoanatoomilised muutused võivad osutuda kohtuveterinaarseks dokumendiks.

1.  Juriidilised alused patoanatoomilise ja kohtuveterinaarse lahangu kohta on erinevad. Patoanatoomiline lahang tehakse eesmärgil kindlaks teha looma surma põhjus, kliinil. diagn. õigustamine, kontroll, samuti ravi õigsus — kas pole looma surmas süüdi inimesed.

2.  Patoanatoomilise lahangu korral on teated haiguse kulu kohta enam objektiivsed ja usutavad, kui kohtuveterinaarse lahangu  korral, sest viimasel juhul võivad olla andmed ja tulemused moonutatud. Anamnee­siandmete kogumisel tuleb olla ettevaatlik ja ekspert peab põhiliselt orien­teeruma lahangule.

3.  Kohtuvet. lahangu korral tuleb teha kindlaks mitte ainult surma põhjus, vaid ka surma aeg.

4.  Kohtuvet. lahangu sooritab ekspert, kes on määratud kohtuveterinaarse instantsi poolt.

Eksperdile esitatakse tavaliselt küsimused:

1.    Milline on looma surma põhjus?

2.    Surma saabumise aeg.

3.    Kas loomal esinesid teised haigused, peale põhihaiguse?

4.    Kas oleks olnud võimalik looma elu päästa õigeaegse ravi osutamisel?

5.    Kas loom on tapetud, kui nii, siis millega?

Olenevalt olukorrast, võivad küsimused olla veel teisedki.

Oluline on sündmuskoha hoolikas järelevaatus  (ümbritseva keskkonna uurimine). Seda peab tegema loomaarst siis, kui loom on surnud äkki ning tekivad küsimused tema vägivaldse surma kohta või looma hooldaja süü kohta.

Näide. Mullikas sõi väetist.     Tähelepanu tuleb pöörata korjuse asendile, fikseerimisviisile (laudas) nähtavate vigastuste olemasolule, korjuse läheduses asetsevatele eritistele (okse, veri, vaht jm.) kõrvalistele esemetele. Kõik tuleb protokollida. Edaspidi vajaminevad esemed kogutakse kokku ja säilitatakse. Vajadusel saata laboratooriumi materjal. Protokoll tuleb säilitada kindlas kohas.  

Korjuse surmajärgsed muutused ja nende kohtulik tähendus.

Peale surma hakkavad korjuses toimuma erineva intensiivsusega muutused:

·       jahtumine (külmus)

·       kuivamine

·       kangestus

·       vere hüübimine

·       hüpostaas (korjuse laigud)

·       roiskumine

Neid kõiki muutusi tuleb protokollis käsitleda ja analüüsida. Selle alusel on või­malik määrata surma saabumise aega, kuid see ei ole siiski eriti lihtne. Peale eeltoodud muutuste analüüsi peab arvesse võtma looma toitumust, ümbritseva kk. t°, haiguse iseloomu jt.

Suvel võib mõningaid järeldusi teha kärbse arengutsükli järgi. 1—2 öp. jooksul il­muvad loomulikele kehaavadele ja silmakoobastesse kärbse vastsed. Kuni 24 h on munad ainult avades. Suured vastsed tekivad 2—5 ööpäeva möödudes surmast. Kärbse täielik arengutsükkel toimub 20—22 °C juures 22 öp.

Muutustest pikemalt

Tagasi pealehele