Matkapäevik: Krisjan (hüüdnimega Viira) 05.07.02
Tere! Kõigepealt ma tahaksin tulla tagasi oma algmõtte juurde, et oli üks hiiglama pikk tehas, mis ei tahtnudki ära lõppeda, aga siiski põhimõtteliselt...
Nojah hea küll! Meid on 12: Tanel, Virge, Antti, Kärt, Mait, Leeni, Jorma, Ebe, Mart, Külli, Kristjan, Tiia-Triin. Kohe peale seda, kui 5:30 04.07.2002 buss oma okse sulges, hakkasime sõitma. Siis kui me olime sõitnud bussiga 1/100 Tartu-Peterburi teekonnast, ütles Tanel, et me oleme sõitnud 1/100 oma Tartu-Peterburi teekonnast.
Üritan nüüd olla konkreetsem: Tartu-Mustvee-Jõhvi-Narva-toll (Eesti-Vene)-Peterburg. Mõnda aega olime linna peal ja 18:00 ronisime rongi, et alustada sõitu lõuna poole, Krasnodari linna täpsemalt! 4 meist olid esialgselt vagunis number 16, mis oli ühtlasi ka rongi viimane vagun, ning 8 olid vagunis, mis kandis ja tõenäoliselt kannab ka edaspidi numbrit 3. Kõik need olid platskaardikohad. Kui ma ütleksin, et need kohad olid mõnusad, lahedad, tuulutatud ja ruumikad, siis ma valetaksin. Igatahes mõnda aega peale seda, kui siinkirjutaja (Viira) oli oma koha 3-ndas vagunis äravahetanud Ebega, higistasime me mõnusalt. Mängisime kaarte, vaatasime aknast välja ja sõime ära 4 minu ema poolt valmistatud võileiba ja Maidu muretsetud Tartu Pereleivas valmistatud Tartu küpsiseid ja siis oli toidupalade hulgas vist ka Tiia-Triinu juust, mille punane vaha jäi hästi hammaste külge. Ah-jaa, rääkisin ju sellest, mis juhtus 16-ndas vagunis, sest teiste kohta ei tea ma midagi.
Kui kaardimäng mingiks hetkeks soikus, siis läksid Mait ja Leeni ülejäänud 8 juurde külla. Meie Tiia-Triinuga saime sel ajal kaasreisijatega vestelda. Üks võljas tädi küsis, et kust me pärit oleme ja avaldas arvamust, et meid seob miski sakslastega. Pärast mõningast vestlust võis ta julgesti tõdeda, et on tegu siiski omadega ja mitte fašistidega.
Mait ja Leeni tulid tagasi ja Mait pakkus välja idee, et võiks oma platskaardi kohad kupee vastu vahetada, milliseid seisis päris vakantsetena vagunis number 8. Pärast mõningast sebimist ja iga näo kohta 200 rubla välja käimist, kolisid 10 12-nest kupeedesse, sest Külli ja Mart ei viitsinud. Näib, et maksime tiba altkäemaksu ja saime edasise huvides veidi informatsiooni, et kui peaks mingi kontroll tulema, siis teeskleksime umbkeelseid (milleks tegelikult eriti teeselda pole vaja) ja ütleme, et tulime just sellest jaamast peale. (Siia tuleb lisada, et Tiia oli alasti, nagu ta loodi. Mingiks hetkeks... see on siis magamamineku hetkeks ja oleks ilmselt väga usutav tundunud, et ta just selles jaamas niimoodi peale tuli...)
Õhtul me minu mäletamist mööda suurt midagi ei teinud. Öösel magasime ja hommikul ärkasime üles. Mõni aeg enne ärkamist tegin mina (Viira) silmad lahti ja koputasin Maidule õla peale ja osutasin välja raudtee ääres seisvatele valgemustakirjudele kaskedele ja ütlesin, et nende kaskede alt on veel ainult balalaikadega mehed puudu. Mait ütles, et jajah.
Ja siis hakkas päev õhtusse veerema. Veeremise käigus mängisime kaarte ja malet, vaatasime aknast loodust ja mööduvaid jõgesid ja ühes jaamas, kus tehti pikem peatus, ostsime igasugust träni. Ja nüüd jõudsin ma endale ajas tegelikult järgi ja kirjutan siia sõna “ahoi”, mis näitab, et ma pole papist poiss.
Kirjutan edasi. Ostetud produktide hulgas oli ka üks alkohoolset jooki sisaldav pudel. Selle jõime ära ja siis oli olukord palju parem. Sõime veel kurke, käisime mööda koridori ja vetsus, jõime teed ja nii edasi. Mina (Viira) mängisin Kärdiga kabet ja sain kaela. Keegi mängis veel ka kaarte. Aknast avanes hulga täiesti maalilisi vaateid, kus ka väiksed mäehakatised rolli mängisid. Mida pimedamaks läks, seda valjemalt hakkasid ritsikad saagima ja et haamrike alasit sodiks ei peksaks, pidime oma kõrvad akende juurest ära tooma. Õhtul vaatasime aknast välja ja siis hakkas meile Mait Gustav Naani ette lugema, et meil parem uni tuleks.
FLÄSH! Tutkit brat! Ma homme kirjutan. ... Rongi teele jäi just enne uinumist peatus nimega Rossos, kus käisime oma produktide tagavara täiendamas. Ostsime vägagi suupäraseid keedetud kondenspiimaga täidetud vahvleid 7.5 rubla tükk. Jahutatud õunamahla eest ei pidanud ma paljuks maksta 35 rubla. Kuigi Jorma oli prillid võrgu külge riputanud ja rasked laud olid sulgenud silmad, oli vaimusilmas selget kuju võtmas viin.
See ei olnud juhus!
Naaberkupee õhukese seina taga algas umbes samal ajal toimekas sebimine. Mingi ühine seletamatu ajendi taganttõmbel suunduti kui üks mees perrooni poole ja ei läinudki kaua aega, mil pöörduti tagasi klaasanumaga, mis lisaks nägusale välimusele kätkes endas ka joodavat vedelikku. Nii paistis see salapärane lugu Jormale, kelle roll toimunus piirdus mittemidagitegemisega.
Ja paar sõna väljas toimunust. Väledate algega vene neid aimas ära Jorma unenäo peategelase ja pakkus Tiia-Triinule tungivalt viina müügiks. Peale mõningast kihklust-kahklust otsustasime müüjale vastu tulla. Ta käis kärmelt üle aia ja nektar oli meie. Edasi käis asi nii nagu alati: kleepelindi abil sai pudel konditsioneeri ( olime ju lukskupees!) külge kleebitud, et jahutada ta optimaalse töötemperatuurini ja praegusel hetkel käib tihe-tihe usin töö teisel korrusel. Kell on 00:19.
Ei saa salata pattu, et tegelikult kirjutan ma seda kirjutist hoopis kargel hommikutunnil 07.07 ja kell on kah midagi null seitse. Niisiis küsingi kohe, et mis siis juhtus?
Peale mõnusat und me ärkasime. Krasnodarini jäi veel umbes 3 tundi sõitu. Pakkisime kotid ja ootasime ja bla-bla. Pärast mitte väga suurt hilinemist olime miljonilinnas kohal. Tanel oli ühe looduskaitseala mehe välja tellinud ja mees oligi varmalt koos autojuhi ja Volga mootoriga ja transiti kerega Venemaal toodetud bussiga vastas. Sõit läbi Maikopi Lago-Nakisse läks libedasti. Mulle ei jäänud tee peal rohkem silma kui üks asfaldipanija, kellel oli karvane rind ja selline ilme, et kui vaja, siis võib ta su maa sisse lüüa ja siis läks üle tee ka tore hanekari.
Lago-Nakis käisime stalagmiitide ja stalaktiitide koopas ja käisime 5 kilomeetrit jala. Õhtul tegime mõnusa laagri ja õhtu olekski ülimorniks ja jamaks kujunenud, kui poleks midagi normaalset juhtunud, võiks öelda, et isegi ülinormaalset. Nimelt hakkasid pimeduse katte all ringi lendama tiivulised elukad, kellele oli tagumikku märgutuli pandud. Sellised tuled paelusid meil meeli väga. Ja siis juhtus midagi ootamatut! Uni tuli! (Enne seda veel sai lahendatud kaks üllatusõlut Maidu kotist)
Hommik! Eile (sellest tuleb juttu) oli ...ee..? ja esimene tõsine matkapäev. Hommikul oli äratus kole vara, ca 7 paiku. Nojah, äratus on alati liiga vara ... Riis keres, liikusime laagrist välja tee peale. Mõne aja pärast saabus hommikune sõiduvahend -> Willis, kuhu läksid peale (neist osa sõna otseses mõttes, s.o. katusele) kõik 12 kotti ja ca 4 matkajat (neist jälle üks katusele).
Mõneminutiline sõit Willise tagaluugil viis meid kordonisse (või mis ta iganes oli, nägi välja nagu kordon minu meelest võis näha). Kordonis oli üks suur karvane ja üks väike ümmargune koer. Lisaks mõned agarad asjamehed. Väikesele koerale meeldisid hästi pikad patsid ja pisikesed saapapaelad.
Tunnikese ootamise järel hakkasime liikuma. Liikusime, jõudsime üles, hakkasime vaidlema. Liikusime edasi jõe orgu mööda alla, tegime lõuna. Sõime vorsti, pasteeti, juustu, rosinaid. Meile jõudis järele üks teine grupp, mis sisaldas ka hobust.
Suundusime edasi Guzeripl kurule. 2 km rännaku järel jõudsime Armeenlase kurule. Sealt paistis ka meie tulevane laagripaik – aga tee sinna oli pikk.
Tee peal nägime veel n.n. ”luigekaelte” metsa - pöögid (?) maast ära kaardunud. Enne laagrit oli veel viimaseks katsumuseks jõe ületamine. Enamus uhkelt neljakäpakil üle purde, mõni ka purde alt (Mait) Siis telgid üles ja uni mõnusa jõemüha saatel.
TIP>:
tõrlõtŝ -> punakate õitega taim, juur nagu zz-l, mongolid sõid. Ise võib ka süüa, aga siis tuleb pärast ühe hooga Guzeriplisse “k devužkam” põrutada.
Hobune: sisaldab väärt kehaosa: saba. Kasutatakse mäkketõusul. Sööb heinu, suhkrut ei söö.
20 km <->: teekond läbi surmavarju om. Aitab piimhapet toota.
2 km ja peale : kõrgus, kus on vaja viina juua, aga läheb alati meelest
Maikopi tehnoloogiainstituudi matkarühm – allakirjutanud.
Radiaalide päev I dokumenteerib Mart
Hommik algas nagu tavaliselt kaerahelvestega. Neid oli piisavalt.
Tehti 2 gruppi “Kassmehed” ning “Tanel ja Tüdrukud”. Start anti kümne paiku ja alguses oli Tanel ees aga küllalt lühikese ajaga tegi teine grupp oma mahajäägi tasa ja sööstis kurule viivalt laugelt tõusult vasemale ja silma järgi krõbistasid kaljust järsakut mööda üles. Tüdrukute gruppi oli laagrisse jäänutel võimalik imetleda nimetu kuru harjal (2229 m) kella 12 paiku. Kella 13 ja 16 vahel olid nad tagasi just parasjagu enne vihma. “Kassmeeste gruppi ei olnud aga ammu enam nähtud ja laagrist vaatasime nukralt tühja arunõlva. Kella 5 paiku õhtul hakkasid lumekeelt mööda laskuma 4 täpikest, kes lähemale jõudes osutusid meie puuduolevateks kaaslasteks.
Vahepeal ca lõuna paiku kõndis ringi alpinistide laagri habeme ja binokliga vend, kes oli valmis kõiki päästma tõttama. Kaasa arvatud meie omasid. Väikese vestluse ja nägude loendamise järel selgus, et päästa pole vaja.
Õhtuks oli pläust ja päevamuljete jagamine. Laagrissejäänutel huvitavad juhtumised puudusid. Kui rännanud osalistel on täiendusi siis oleks neid kena siia alla ja järgnevatele lehekülgedele teha.
(Mait: Siia lisan “Kassmeeste” meenutusi, kui nimetatud üritusest on möödas pea kuu...
“Kassmeeste” rühmitusse kuulusid Mait, Viira, Antti, Jorma. “Kassmehed” seepärast, et meil olid kaasas kassid jää peal kõndimiseks. Eesmärk oli minna liustikele, mis olid Kaukaasia kõige läänepoolsemad liustikud. Nagu juba mainitud tuli meil alguses beibede grupile järgi joosta, aga siis läksid meie teed lahku. Otsustasime minna lähiümbruse kõrgeima mäe Fiŝt’i otsa, mida lahutas meie laagrist järsak ja liustik. Alguses oli plaan ümber järsaku matkata, aga kuna meie terav silm silmas mingisugust rada, mis võis olla ka mõne kitsekarja oma hakkasime me mööda seda rada otse järsakust üles ukerdama. Vahepeal oli vaja natuke turnida ja keegi meist arvas, et tagasi peaks mingi muu tee valima. Tegelikult ei olnud teekond kuigi raske, sest nelja peale oli ainult kaks kerget seljakotti. Mõnel üksikul puhul tuli jälgida turvalisuse huvides, et oleks ikka 3 toetuspunkti, et mitte alla lennata. Allakukkumise perspektiiv ei näinud kuigi ahvatlev. Iga natukese maa tagant kadus eelnev teekond mäekumeruse taha ja tekitas mulje, nagu oru põhjast eraldaks meid ainult järsk sein. Mõne aja pärast hakkasid paistma lumelaigud. Mõtlesime, et teeme kassidega proovi, kuidas kõndida on. Lumekeel osutus sedavõrd pikaks, et kasse me enam jalast ära ei võtnudki enne, kui olime tagasi samasse punkti jõudnud. Kõndides mööda 20-30 kraadist tõusu jõudsime liustikuni. Esialgu ei suutnud me ennast kaardil väga täpselt määratleda ja ei viitsinud ka, sest ees paistis mägi, mille otsa me pidime suunduma. Mõtlesime, et kõige lühem tee on otse üles. Mingisugused kirkade ja putsadega kulid tulid meile vastu ja me eeldasime, et sealt, kust nemad alla said võiksime me ka üles saada. Olles ületanud liustiku kausi, mis oli tumedaid jää voolamise triipe täis asusime me üles vantsima viimasest järsust lumenõlvast, mille kaldenurk võis olla pea 50 kraadi. Jube järsk ja pidi sikk-sakki minema. Kui seal lund poleks olnud poleks vist seda teed üles saanud. Kasside teravad ogad aitasid. Sellist tõusu oli kõrgusesse ca 300 meetrit. Vahepeal sõitis meist mõni pilveräbal üle ja me mõtlesime, et tuleks käia üksteise jälgi mööda, et pärast tagasitee leiaks, aga nii, kui nähtavus oli jälle hea unustasime me selle ideoloogia. Peale väsitavat turnimist harjale nägime me kaljunukki, mis asus meist ca 100 m kõrgemal. Ronisimegi tippu. Päris mitu korda ronisime, sest kui jälle pilv veidi hajus tuli lähedal uus tipp nähtavale. Lõpuks näitas GPS 2877 m , mis oli ametlikust mäetipust pea 20 m kõrgemal. Tee tippu ja sealt jälle alla kulges kohati mööda väga teravat harja pidi. Siiski kuristikku me vaadata ei saanud, sest kõikjal oli udu (pilv). Ainus võimalus oma kõrgust tunnetada oli väikseid laviine korralda. Seda me ka tegime. Igaks juhuks mitte seda nõlva pidi, mis viis meie laagrini.
Alla tulles ei tahtnud pilved kuidagi hajuda. Enamvähem me teed teadsime, kuigi jälgi oli raske leida, sest selle paari tunniga olid meie jäljed enamuses suutnud laiali vajuda. Laskudes alla sellest pea 50 kraadisest nõlvast kerkisid korra mu (Maidu) jalad maast lahti ja ma libisesin hetkega paarkümmend meetrit alla poole. Vaevalt olin ma teisi hoiatanud, kui sama triki, aga palju pikemalt, tegi Jorma. Kadudes ülepea-kaela udu sisse mõtlesime, et hea, kui ta allpool asuvatest lõhedest mööda põrutab. Paarsada meetrit allpool muutus mägi laugemaks ja ta võis ennast seisma saada. Nii ka juhtus, sest peagi kostis alt Jorma hääl: “Olen elus!!!”. Meie sammusime talle kasside ninasid nõlva raiudes aeglaselt järele. Pimeda juhuse läbi õnnestus meil tema kaotatud prillid ja nuga üles leida. Olles jõudnud laugema kallakuni proovisime ka enda liikumist kergendada kasutades raskusjõudu. Tuli välja päris hästi, ainult, et tagumikul hakkas kole külm. Udu sees oli ka veidi eksimist, sest me ei osanud kõiki GPS-i funktsioone kasutada ja orienteerusime liustiku joonte abil. Peagi hakkasime me jõudma ka pilvest välja ja meile avanes kena vaade meie laagriplatsi orule. Vihma kiuste läksime tuldud teed tagasi ja tõdesime, et oli lihtsam, kui alguses arvasime. Tee peal kohtasime veel teisi matkajaid, kellest me lõpus uljalt mööda jõesängis asuvat lumekeelt mööda tuiskasime. Seda olla ka laagrisviibijad näinud.
Selline oli siis emotsioonitu tagantjärele reportaaž “Kassmeeste” seiklustest. )
9.07.2002 Tanel
Täna ,10 juulil, jätkab Tanel. Alustan täiendusest üleeilsele radiaalipäevale. Meie grupp ülalkirjeldatud koosseisus üritas tõusta tippu, mille nimi on Pŝeho-su, kõrgust üle 2700. Kui olime jõudnud 2500, hakkasid pilved ohtlikult lähenema, meil polnud isu uduga ja vihmaga nõlvadel seigelda, seetõttu keerasime otsa ümber. Teel alla leidsime pisikese mägioja (või mäginire), milles lumesulamisvesi oli mõnesaja meetri jooksul soenenud 25 ºC-ni. Mina ja Virge võtsime sooja vanni.
9. juulil algas hommik sellega, et Antti väänas jala välja. See sobis hästi meie plaanidega teha üks kergem päev, mis sisaldaks ka asjade kuivatamist, sest osa rahvast oli vihmast kasta saanud ja teine osa tahtis pesu pesta. Niikaua, kui kuivatati selgus, et Antti pole veel ära surnud ja üritab ühe jala peal järgmise ööbimispaigani (7 km kaugusel) hüpata.
Varuvariandiks
oleks olnud üks ööbimispaik poole maa peal. Kui Antti kraam oli teiste selga jagatud
ja tõdetud, et kotid pole seega põrmugi kergemad, kui enne, asuti teele.
Teekond oli tore, sest oli lühike. Paari tunniga jõudsime mäest üles Beloretŝenski
(Valgejõe) kurule. Seal sõime lõunat. Lähenevaid plaanipäraseid pärastlõunasi
vihmapilvi märgates otsustasime pugeda matkaonni. Matkaonni läheduses oli nii
mõnelgi meeldiv võimalus suuremaid hädasid rahuldada (See lause on siin Maidu
palvel, sest tal oli see esimest korda (elus?)) Kui asjad olid onni vihmavarju
tõstetud, siis rivistuti onni ette vihmapilvi ja äikest vaatama. Asi pakkus
palju nalja millegipärast. Vist oli muidu hea tuju. Pärast vihma mis oli pisem,
kui eile asuti teele ja jõuti 3 km kaugusel asuva Tŝerkessi kuruni.
Kaardil on selle koha peal 11 majakest. Oletasime, et tegemist on järjekordse
liialdusega (eelmises baasis realiseerus kaardi 7-st tegelikkuses vaid 2), kuid
võta näpust. Siin oli hunnik puust majakesi, umbes sellise
kujuga 
. Meile tuli vastu lehmakasvataja armeenlane oma kahe
lapselapsega ja päris ilmse kahjutundega lubas meil ööbida kahes onnis, (kuigi
ta näeb siin matkagruppe igal suvel sadade kaupa). Pärast ta leebus, jagas
meiega piima ja juustu ja mälestusi surmasaanud matkajatest siinkandis. Kuna
puid polnud, katsetasime priimust (kuigi jäi mulje, et nii mõnigi matkaja enne
meid on siin kütteks kasutanud neid teisi onne) Priimus töötas üle ootuste
hästi ja varsti olimegi söönud ja läksime magama.
Kui Taneliga pool seitse üles tõusime, oli päike küll juba tõusnud, kuid meieni jõudis siiski alles kell 7. Hommikusöögi toimkondlasena süütas Tanel priimuse ning oligi oma osa võidukalt ühele poole saanud. Mina keetsin terve mäetäie putru, mida terve mägi järgi jäi.
Siis läksime radiaalima jugasid, mis väidetavalt Euroopa kõrgeimad. Kolmest joast töötas kaks (Nagu hiljem selgus hakkavat keskmine, kõrgeim voolama pärast lõunat) Imetlesime. Terve hulk vapraid käis joa all duŝi all. Osa vapraid ronis mööda mäe külge üles. Päris joamets jäi siiski nägemata.
Ära tulles rallisime nõnda kiiresti, et Viira kadus ära. Meie läksime jõe ääres korra valesti, tema viimasena kihutas aga mööda õiget teed meist nõnda kibedasti mööda, et kadus nagu vits vette. Ei leidnud teda ei Mait ega Mart, kes teda tagasi jõe äärde otsima läksid. Ei leidnud teda meie, kes me teda tükk aega poolel mäel süües ootasime ja alles siis kodu poole hakkasime rühkima. Kodu leidis ta meist kõige kiiremini üles ise koos Tiia-Triinuga.
Tee peal nägime vabalt kulgevaid hobuseid, samuti kelladega lehmi. Lehmakella-gamelan kaikus üle mägede.
Ilm oli täna imeilus. Pärastlõunane pilvekuhi oli õhuke, tibas vaid natuke ja siis oli jälle ilus. Antti aga istus kõik see aeg kodus, valvas ja pesi nõusid. Vahepeal vast liipas jalga ka.
Koju saime vara – tilkusime 3-ni. Saime venelasest koolilastest naabridki. Viiraga aga juhtus õnnetus – mõtles teine, et tal ainsana polegi ville ja siis toetus mingile kuumale torule ja sai sellised villid kätte, et oi-oi-oi. Nüüd ta väidab, et tal ville polegi – on vaid üks SUUR VILL.
Mart istub juba tunde meie laguneva hüti uksel. Ust ees pole, hütt on nagu hütt ikka – hea et kokku ei kuku. Kui ta seal istudes, rätt peas, räbalad seljas, kapast lusikaga rosinaid lürpis, pidi ülejäänud rahvas naerukrambid saama. Stseenile pandi arvukalt pealkirju a’la “Nii veedabki ta oma puhkuse”. Tehti ka pilti.
Fiŝti mägi, mille naabruses kõik need sündmused toimusid, osutus kuulsaks – just sellele mäele on aheldatud Prometheus. Mägi ise on kaljune ligipääsmatu ja hädaohtlik. Nagu vanamees rääkis on seal otsas hulk rahvast ilma pöördudes hukka saanud.
11.07.02 Neljapäev, kirjutab Kärt
Õhtuks sai pool matka läbi, st. Matka selgroog sai murtud – krõksti. Päeva alustasime uue kottide pakkimise rekordiga ja teele saime juba enne kella 9. Mait ja Viira kurtsid, et kotid on palju kergemaks muutunud – Viira kotist oli lahkunud ½ kilo sibulaid, millest üks pool oli eelmisel õhtul makaronide sisse pandud ja teine pool Jorma pihta loobitud (*1).
Niisiis, esialgu oli kavas läbida 9 km, millest suurem osa oli laskumine, ning siis leida auto, millega sõita 20 km kaugusele bussi peale. Siiski ei läinud kõik nii nagu soovitud.
Esmalt laskusime 8 km (*2) siis matkasime 4 km lastelaagrisse. Seal pakkus üks pilusilm ja kõhuõmblusega tüüp meile võimaluse 1000 rubla eest oma kotid 10 km kaugusele transportida. Sellest meeldivast võimalusest me loobusime. Seega tuli marssida veel 8 km, et kaitseala piiridest välja pääseda (*3). Kuigi esmapilgul ei tundunud see võimalus eriti ahvatlev, siis tegelikult osutus see osa matkast vaat, et kõige vahvamaks. Kõndisime mööda porist teed, ühel pool sügav kuristik, mille põhjas kohises jõgi ja teisel pool džungel liaanide jm taolisega. Tihtipeale voolasid kõrgetelt seintelt alla veenirekesed moodustades vesiseinu. Nägime ka ühte väikest draakonit, kes kõõlus eespool kirjeldatud seinal. Olles jõudnud looduskaitseala piirile selgus, et mõistliku ööbimispaigani tuleks veel 2-4 km kõndida. Jõudsimegi siis sinna lõpuks kohale. Päeva kilometraažiks sai u 23 km. (*4)
Pikast päevast puhkasid osad meist välja jõe kaldal otse tähistaeva all.
Märkus 1: Samuti olid paranenud esimesed villid, et siis tõenäoliselt uutele ruumi teha.
Märkus 2: Ka jala mäest üles või alla minnes tuleb aeg-ajalt neelatada, et kõrvad lukku ei läheks. Sellist asja ma varem ei teadnud.
Märkus 3: ...sest levis kuuldus, et kaitsealal ei tohi kusagil lõket teha, aga õhtuks me sooja sööki ikkagi soovisime
Märkus 4: Päeva meeliülendavaimaks hetkeks oli jões suplemine (sulistamine) ja pesu pesemine. See korvas suurel määral selle päeva tohutud pingutused.
12.07.2002 Reede
Öö oli üks soemaid (senini) ja hommik üks kuivemaid. Ja väikesed “skorpionid” polnud ka kellelegi kallale kippunud. Hommik möödus oma tavalistes saginates (v.a veepudeli ja saapa põletamine enne äraminekut)
Saime vaevalt 1,5 km astuda, kui märkasime kena mesipuudest ümbritsetud majakest, mille ees seisis uhke GAZ 66.
Kokkulepe saavutati kiiresti ja 700 rubla eest korraldati Am. Mägede-stiilis lõbusõit. Pooled seltskonnast sõitsid silmad kinni kõhuli kottide otsas (, et oleks vähem jube) ja enamus oli õnnelik, et eelmine osa teest sai jala käidud. Sõit oli emotsioonide rohke – kuristiku serval, läbi jõgede, puude oksad peast mütse ja prille pühkimas.
U. 12 km pärast pandi meid maha bussipeatuses, kust 20 min. Pärast pidi jätkuma teekond Sotŝi. Minul oli ses täiskiilutud pisikese bussis meie seltskonnast küll mugavaim koht. Teised rippusid see 28 km 36 º C kuumuses ühe käega toru küljes.
Sotŝist viuh Adlerisse ja Adlerist tŝeburekke ja jäätist täistuubituna Krasnaja Poljanasse. Adlerist Kr.Poljanasse kihutasime kolme Žiguliga.
Poljanas selgus, et olime tulnud kas valesse majja või oli midagi muud viltu läinud igatahes kükitasime u 1,5 tundi looduskaitseala lõunaosakonna peakorteri räästa all. Tanel ja Mait uurisid vahepeal asja ja võlusid välja nii propuski, kui ka villise mis tõi meid 8 km edasi metsa alla (kahes jaos ja suhteliselt odavalt). Laagripaiga leidsime mahajäetud aias. (Tõenäoliselt eestlaste endises talukohas) Ebe
13.07.02 Mait
Ja nüüd tuleb omaette ooper nr. 1.
Ärkasime külast Estosadok 2 km ida pool olevas telgis. Järjekordselt oli söök liiga vara valmis ja koka kare hääl kamandas meid telgist välja. Sai söödud joodud ja muud hädapärased toimingud tehtud, kui Tanelil tuli uus idee ikkagi Tŝuguŝile minna. Propuskit meil selle tarvis polnud sest kaitseala direktor oli selle mäe kinni pannud. Tegime paaritunnise luure sinna kanti, kust tee Tŝuguŝile pidi olema valvekordoniga takistatud. Tanel eelistas sellest tõkkest mööda hiilida läbi võsa ragistades, mina oleks eelistanud ühte piiritust tõkketõstjale meeleheaks. Kuigi siht meie hommikusel luureretkel polnud kuigi kindel, jõudsime me majani kus oli 2 meest. Lootsime neilt teada saada, kus saavad Laura ja Atŝuse (jõed) kokku, et enda täpne asukoht kaardil kindlaks teha. Hoopiski aga sattusime majja, kus Tanel pidi paar allkirja andma. Ühesõnaga tegu oli propuskikirjutajate majaga kuhu peagi saabus ka Nikolai, kes imestas, et me veel külmas laagris polnud. Pidime seal veidi lolli mängima, sest Tŝuguŝi info oli meile eilsest teada ja Nikolai juuresolekul ei saanud me enam uusi plaane teha. Märkimist väärib veel, et kõik see retk kulges situatsioonis, kus ma pesin hambaid. Meie laagri poole siirdudes nägime väga rõveda välimusega parti (Ja ma hüüatasin: “What a fuck, kes see on!?”), kes ilmselgelt endast nii halval arvamusel polnud. Nägime veel hobuseid, lehmasid ja ühte koera enne, kui laagrisse tagasi jõudsime.
Kotid pakitud alustasime teekonda üles poole. Tee kulges läbi porise ja märja metsaaluse, mis sarnanes üldmuljelt ühele koledale eesti metsaalusele, ainult tee läks ebanormaalselt pidevalt taeva poole. Erilist trampimislusti seltskonnal polnud, sest ees ootas 1500 m tõusu ja esimesest matkapäevast oli üsna värske mälestus. Tuju ja jõu hoidmiseks tegime iga tõustud 200 m järel väikese peatuse. Üritasime laulujoruga kõmpimist veidi meeleolukamaks muuta, kuid üldkokkuvõttes see ei õnnestunud, sest igast laulust tuli välja ainult mõni rida. Vaatamata ääretult igavale metsaalusele jõudsime me 1700 m-ni suhteliselt ladusalt ilma suuremate peeretusteta.
Selles kohas ootas meid üks väikene ja kole maja. Maja ees oli UAZ ja selles istus mees. Tema informatsioon oli järgmine: Edasi ei tasu minna meil minna, sees tuleb vihm ja eile sadas kanamuna suurust rahet ja siia ka ärge jääge, sest kohe lisandub 5 tema sõpra. Maja oli nii väike, et vaevalt nad sinna istuma oleks mahtunud...
Kuigi ilm oli veel ilus ja kell 4 tekkis edasimineku suhtes tahtlus. Olime me ju tõusnud juba 1200 m ja rohkem poleks nagu viitsinud. Siiski selle maja ümbrus veenis meid oma koleduse ja väikeste äädikakärbse taoliste värdjatega peale tunniajast puhkepeatust taas teele asuma. Nii mõnigi meist kohe üldse ei viitsinud, aga polnud midagi parata. Tee peal kohtasime kahte lahedat selli, kes meie propuskit kontrollisid ja ütlesid, et eestlased on tsiviliseeritud, mitte nagu nemad või midagi sellist. Kardetud vihm ei tulnud ja peale turnimist 2000 m-ni ukerdasime veel mööda mitmeid ümber mäenukkide looklevaid samakõrgusjooni. Astusime Karuväravast sisse ja ennäe, milline kena plats meid ees ootas: org kõrgel, kosed, täis lilli, madalat rohtu ja loikusid, milles soe vesi sees.
Nagu sel matkal kombeks asusid peagi kõik kümblema nendes loikudes. Naised enne, mehed pärast. Iseäranis hästi said viimased tunda märja ihu jahtumist efekti, mis saunas hoiab keha temperatuuri välisest 70 kraadi madalamal, nagu Mart kunagi varem oli seletanud. Puhtad riided seljas see nõme teekond siiani oli vääriliselt tasutud. Mõne aja pärast olid kõik peitnud ennast külma ja tuule eest kaitsvate kummiülikondade sisse ja tuiasid hämaruses ringi nagu UFO-d. Samal ajal tegi toimkond priimusel süüa. Väljas läks aina külmemaks ja Jorma idee enne sööki sobivast viinast tundus kõigile õiglane. Kes võttis vähem, kes rohkem. Mina igaljuhul jäin üsna purju ja palusin end eemaldada makaronikeetjate tiimist. Vaevalt mõne sekundi pärast ajasid kained inimesed makaronipange ikkagi ümber ja suures kärsituses ei viitsitudki keetmist enam jätkata vaid veendes ennast makaronide söögikõlblikkuses ajasime kõvale pangetäiele makaronidele, mis rohu seest uuesti pange olid sattunud, päkad silma. Seks ajaks oli juba päris pime ja pealiskaudsel vaatlemisel võis tunduda, et hämaral aasal liigub ringi tosin suunatajuta humanoidi, kuid tegelikult oli neist enamusel vähemalt mingi eesmärk olemas. Mõni pesi hambaid, mõni jõi teed. Mina läksin telki magama....
Öösel lõi välku ja Leeni näpistas Kärti...
Pühapäev, matka 11 päev – kirjutas Leeni
Praegu on kell 18.24 ja just käis Virge soola küsimas – õhtune toimkond järelikult tegutseb ja varsti saab süüa. Ja nagu vestlusest Taneliga selgus on täna tatrapuder. Meie kükitasime telgis, seda juba alates kella 13:20, vihma sajab, müristab jne. ühesõnaga ilm on paha ja tulenevalt sellest on tänane päev olnud suhteliselt tegude vaene.
Telgime väga ilusas kohas (Medveži Vorota). Meie telgist, mis tõsi küll on minu kõrguse kartuse juures natuke liiga serva peal, avanes suurepärane vaade, näha on ka Estosadok, mis peaks linnu-lennult olema umbes 11 km kaugusel ja ~500 m kõrgusel. (Karu väravad asuvad ~2000 m kõrgusel)
..Jah, aga mida siis tänasest päevast veel, aga meil selleks suuri ja kindaid plaane polnudki ja magasime me lausa poole üheksani ja peale hommikusööki ja erineval hulgal riideesemete solgutamist kõrval olevas ojas, asusid grupi 12 liiget üsna erinevas suunas toimetama,
Virge ja Tanel: pakkisid Virge punase seljakoti arvatavasti vihmariided ja üht teist veel ja võtsid suuna mäkke, nende aina pisemaks muutuvaid kujusid võis veel üsna tükk aega mäe nõlval jälgida. Kuuldavasti olid nad nautinud ülevalt avanenud vaadet, turninud mööda harja ja jõudsid käia ka veel järve ääres, tagasi jalutasid nad juba vihma ja rahe sajus.
Antti, Mait, Kristjan: võtsid suuna samuti mäkke, lahkudes laagrist mõnevõrra hiljem kui esimesed mäevallutajad, jõudsid nad kohale üsna samal ajal. Nemad olla mänginud kaarte ja nautinud kaunist vaadet. Ja Mait lisas veel, et selle aja sisse mahtus ka ta kõige ilusama vaatega WC.
Külli ja Tiia-Triin: veetsid selle jaa, kui teised ringi ronisid mõnusasti peesitades, lastes päikesel kõigile oma ihuliikmetele pai teha.
Mart: tundis juba eile suurt heameelt päeva üle, kui saab magada ja lahkuda telgist vaid kõige tähtsamateks toiminguteks.
Jorma ja Ebe: võtsid suuna järvele. Vesi oli olnud pisut külm, kuid ujumis protseduur sai mõlemal edukalt läbitud.
Järele oleme jäänud veel mina Leeni ja Kärt, kes algselt järgisid Tiia-Triinu ja Külli tegutsemist ja võtsid natuke aega lihtsalt päikest, seejärel asusime käterätikud õlal järve poole teele. Jah tuleks tunnistada, et eks see üsna totter vaatepilt oligi: kaks pool paljast neidu käterätikud õlal mägede vahel, igal juhul oli seda meelt vastu tulev matkamees, kes pidas meile pika loengu sellest, et laagrist ilma soojade riieteta lahkuda ei tohi ja et ilm on siin kandis kaval ja et need pilved seal taamal on üsna varsti siin. Natuke maad kõndisime me siiski veel edasi, kuid lähenevad pilved ja välgu sähvatused muutsid meie meelt ja me pöördusime tuldud teed tagasi. Ja sellest ajast ehk siis 13:20 on sadanud ja veel kord sadanud.
...Tanel tõi just õhtusöögi telki, saabudes ämbriga telgi ukse taha ja täitis meie kausid tatrapudruga.
...Päris õhtul, ~21:00 paiku, toppisin ma selga kõik, mis võimalik ja lahkusin meie hubasest tuules laperdavast telgist. Vihm oli lõpuks järele jäänud ja alla orgu vaadates võis jälgida suurepärast välgu vaatemängu.
AHOI!
· Kell on 10:10, on esmaspäev, 15 juuli. Sule on haaranud üks selle matka antikangelastest – lonkur Antti. Hommik leidis meie telkkonna pool kaheksa priimusest viimast võtmas, mille tulemusena said kõik neli vilja toredaks pudruks keedetud. Hetkel toimub laagriplatsi hülgamine. Päike on oma silmad selle koleda vaatepildi eest pilvedega katnud. Ahjaa, Jorma tegi veel enne hommikueinet radiaali kohaliku mäemüraka otsa
· Nüüd siis on ajahammas end juba 26 minutit läbi keskpäeva närinud. Karuväravad said korralikult lukku pandud ja hetkel ootame udu hajumist, et jätkata mööda rododendroneid allarippumist. Kõrgus 2210 m, nähtavus 10 m. Majake, milleni tahame jõuda, on 500 m kaugusel, ent ka 500 m sügavusel.
· Kell on ...oot, kohe vaatan. Ahaa, kell on 20:03, äsja lõppes Psluh’i jõe ületamine. Mööda teed oleks saanud muidugi ka, aga siis oleks pidanud olema vastav varustus näiteks GAZ 66. Niisiis roomasime mööda palki, mis kõrgus 1,5 m kõrgusel nobeda mägijõe kohal. Praegu asutakse sisse seadma viimast (loodetavasti) laagriplatsi Zapovednik’ul. Koht on üks nõrgemaid siiani.
Mis siis vahepeal on ka toimunud? Meenub udune teerada kanjoni kõrval, mida mööda me siis lõpuks läbi vihma ja peale pikka arutelu nõlvalt alla laskusime. Mõnetunnise laskumise järel leidsime ühe jahimehe poissmehekorteri, kus arvasime heaks võtta vihmavarjus kerge eine. Edasist teekonda ilmestasid hämarad, langenud puudega kaunistatud maalilised soparajad, mis kippusid emotsionaalselt kurnavaks muutuma, kuid siis jõudsime teed tõkestava jõeröögatuseni.
Praegu on õhus järgmised probleemid: vastikud putukad, joogivee puudumine, Külli puudumine, märg olemine. Mind vaevab lisaks sellele veel kõrge inflatsioon Tonga kuningriigis.
Vahepeal naases Ebe läbi riide kurnatud veenäidisega, mis esmapilgul meenutab lahjat piimaga kohvi, mis on nädal aega laagerdanud lehtedega vooderdatud porilombis ja seejärel läbinud vihmaussi seedetrakti. Aga maitseb lihtsalt nagu liivane vesi.
· 21:55
Tulid 2 meest kohalikust kordonist, kontrollisid propuskit ning teatavad, et 15 min kaugusel on lagendik min. vee allikaga ja päikesepaistega. Mnjaa. Seejuures muidugi jõudis meeste suust tulev lõhn meieni mõneti varem, kui mehed ise.
· 23:23
Psluhi pahina saatel lõpetan oma kroonuameti ja keeran magama. Head ööd! Ja palju tervisi Jormale.
Jorma tänab Anttit ja tervitab teda omalt poolt.
Täna, 16. juulil, sai teoks see, mille poole olime rühkinud viimatisel ränkraskel kümmepäevakul.
Pöördusime tagasi tsivilisatsiooni rüppe ja nõnda ma istungi siin Musta mere rannal Adleri linna all ning pakatades nii vaimset kui kehalist rahulolu tundest panen kirja neid ridu, tänades mõtte koduveinijumalat, kes on ühtlasi (või tegelikult) kõva naistemees.
Elu on ilus siin päikesest õnnistatud maal! Merevesi on nii soe, et jahutust õieti ei paku. Suuremat lusti pakub murdlainetes edasi-tagasi loksumine. Ainult Ebel on probleem – niikaua, kui ma kirjutan ei näi ta endale tegevust leidvat.
Hommikul ärkasime oma kitsukeses telklaagris, sõime suppi ja asusime mõne aja pärast teele. Eelmise päeva vihm oli muda ja kivid appi kutsunud ja ühisel jõul saadi jagu sillast, mis asus kusagil ööbimispaiga ja Estosadoki vahel. Vaprad, et mitte öelda kuumad estoreindzerid asusid loodust ümber kujundama, loopisid kive mudavoogudesse ja ületasid nõnda pahatahtliku takistuse. Loomulikult määrisid sel teel end paljud ja lõpetasid inimeseks olemise. Siinkohal ulatasid abikäe Virge ja Tanel, kes asusid meie hingi päästma isikliku eeskuju varal.
Ja kuigi nende kangelaslikud ponnistused end maanteekraavi karges vees pesta ei leidnud loomastunud massides märgatavat vastukaja, oli murrang siiski toimunud ja Maidul tekkis mõte minna sauna.
Teekond Estosadokist Adlerisse kestis kaua, sest pidime tegema kaks boksipeatust. Halturtsikust autojuht sirtsutas aeg-ajalt midagi kütusepaaki, sellest hoolimata veeresime hea jupi maad inertsi ja raskusjõu mõjul.
Aga viimaks saime ometigi Adlerisse, saime sauna, saime tseburekkisid, autodroomil hullata ja Musta mere laintel hõljuda. (Koduveini saime ka!)
Nüüd lähen uusi muljeid imama.
Tegime Ebega tiiru linna peal. Meldisime veini ja otsime üles kolme päeva eest tuttavaks saanud tseburekimüüja. Tasus ära, sest juustu oli rohkem kui kusagil mujal.
Selline oli teisipäev, 16. juuni 2002 planeedil Maa.
Nüüd on sõna Tiia-Triinul, kes tuleb just praegu kainestuskümbluselt.
U 8:00. Hommikul, kui kukk on ammu kirenud tuleb esimese asjana minna merre ujuma. Magasime rannas lageda taeva all, ainukene viga oli see, et vara-vara hakkas päike silma paistma.
Arutelu, kas asjad jätta randa või tõmmata raudteejaama ja asjad sinna jätta. Meist paarikümmend meetrit eemal teevad kaks naist joogat või vähemalt võimlevad juba pikemat aega. Mööda randa patseerivad kammitsas valged hobused. Ka eesel saabus. Kuigi saabus tüdruk mootorratta tagaistmel mööda randa paarutama. Rannas elu käib.
Asjade ja hommikusöögi arutelu jätkub. Härra, et-tea-kes, saabus meie juurde ja teatas, et ta kavatseb meie juures päevitada. Tema naine saabus ka just. Arutelu rahvusteemadel – meil – nemad ja kes kus kellega päevitab.
10:20 nüüdseks on võimlejad meie puu all. Siin hakkab kitsaks minema.
19:13 Hakkas rong sõitma Peterburi poole (Adlerist) Kõik on peal. Praegu käib raskem arutelu selle üle, mida järgmine kord võtta ja palju jne. Blah-Blah.
U kell seitse kolmkümmend üritasin peldikusse sisse murda. Visuaalvaatlus näitas, et meie naaberboksis olevad Ebed, Anttid, Jormad ja Kärdid olid luugid juba lahti ajanud ja sinna juurde ka oma voodipesad korrastanud. Järgneb bokskond virged, Tanelid, Küllid ja Mardid magasid (Mait just hammustas mu näppu -> siit moraal, ära jäta näppe laokile, muidu närib keegi need ära)
Peale peldikuga maadlemist saabusin tagasi oma ülihästi ventileeritud kohale (öösel tahtis tuul mul juuksed peas viia ja ma olin sunnitud akna padjaga barrikadeerima. Padjapüüri see pool, mis aknast väljas oli on nüüdseks ühtlaselt tahmane).
Kella 9 paiku äratas mind Maidu ohjeldamatu röökimine ja vilistamine, mis peale ma ta persse saatsin. Ja üldse tuli mul seda teha korda kolm enne, kui päris üles ärkasin.
Praegu on situatsioon kontrolli all. Kes mängib malet, kes loeb, kes niisama vegeteerib.
Mingi peatus, kus Viira peltsapaberit ostis ja kuni meile jäätist tõi toimus huvitav intsident miilitsate ja müügibabuulade vahel, mis iseloomustas hästi siinset mõttemaailma. Saabus miiilist ja käskis babuuladel oma müütamine lõpetada. Babuulad käratsesid ja toppisid oma kotid ja panged tavaariga pingi alla. Edasi oli kõik OK. Miilits kõndis edasi-tagasi tegi näo, et ta ei tea ega näe, et panged on pingi all ja babuulad tegid näo, et nemad ei müüta miskit. Vot tak vot.
16:30 Viira ajab tagumiku urvi vene tüdrukute poole. Juba minuti pärast hakkavad viimased isekeskis irvitama, mis omakorda tekitas meie hulgas hüsteerilise naeru.
Rong graafikust maas.
Toimus filosoofiline arutelu Heast ja Kurjast. Osalesid Mait, TTT, Tanel, Leeni, Virge ja Ebe. Aeg-ajalt käis Viira meid rajalt löömas naljakate kommentaaridega, nagu: “sõitsime üle Volga. Volgast ei jäänud midagi järele”
21:16 Tekkis viina võtmise idee. Kuhu reisida arutelu.
19.07.02
Raha jaotamine ja viimaste rublade kulutamine enne Peterburgi. Vagunisse oleme jäänud peaaegu ainult meie. Rong hilines tsipa. Metroosõit möödus vahejuhtumiteta. Bussini u 1,5 h.
Selle koha peal saavad ülestähendatud muljed otsa!
© 2002 by Kristjan, Külli, Mart, Virge, Tanel, Kärt, Ebe, Mait, Leeni,Tantti, Jorma, Tiia, Triin.
No rights reserved. Any part of this publication may be reproduced, stored in a retreieval system, or transmitted, in any form or by any means, electronic, photocopying, recording, carving in stone or bone, shouting through a speaking-trumpet or otherwise, without the prior written premission of the publisher.