Tiit Paaver
Nõukogude aja lõpul arenes kalakasvatus Eestis kiiresti ja 1990. aastal kasvatati meil 917 tonni karpkala ja 734 tonni vikerforelli. Sellal oli Eestis üle 40 kalakasvanduse. Taasiseseisvumise järel aga tuli allakäik. 1990-ndate teisel poolel oli Eesti kalakasvatuse toodang umbes 6 korda väiksem kui parimatel aastatel ja poole väiksem kui teise Eesti vabariigi algul. See on vastuolus ülemaailmse tendentsiga, sest kalakasvatus e. akvakultuur kuulub paljudes maades kasvavate majandusharude hulka. Kalakasvatuse vähenemisel Eestis oli palju põhjusi. Kalakasvatus on tootmisharuna põllumajanduse moodi - kulutusi tuleb teha pidevalt, tulu tuleb kõige varem 2-3 aasta pärast. See ei meelitanud ligi investeerijaid, nõukogudeaegsed seadmed ja tehnoloogia on aga selgelt vananenud. Kui kasutada Läänest ostetud kalasööta, ei tule kala kasvatamine meil palju odavam kui näiteks Soomes. Kasvatatud kala hinna erinevus Eesti ja Euroopa turgudel on seega palju väiksem kui vahendajatele head tulu andval looduslike vete kalal – kohal või ahvenal. Kasvatatud kala eksport pole ka nii lihtne kui kalakonservidel - värske kala ei saa seista päevi kusagil laos või piiril. Ära langes Venemaa turg, näiteks Peterburg. Euroopa turgudel valitseb kasvatatud kala osas terav konkurents - ka Eestis müüakse palju Soomes ja Norras kasvatatud vikerforelli. Soome 16 000 tonnine vikerforelli aastatoodang on ju meie omaga võrreldes hiiglaslik. Siseturu ostujõud osutus aga väikeseks - tarbija eelistas karpkalale ja vikerforellile odavat mere- või järvekala, näiteks räime ja latikat. Eesti kalandus- ja maaelupoliitika ei käsitlenud kalakasvatust põllumajandusliku tootmisena ja ei soosinud ega toetanud kalakasvatuse arengut.
1998 aastal tegutses Eestis 22 kalakasvandust. Eesti kalakasvandused tootsid 285 t vikerforelli ja 598 kg soolatud vikerforelli marja e. kaaviari ja 23 t karpkala - koguväärtusega ümmarguselt 13 miljonit krooni tootjahindades. Eestis oli kasutuses 328 ha tiike, 17 tuhat m3 kalabasseine ja 1600 m3 sumpasid. Lisaks kutselistele kalakasvatajatele omavad kalatiike talunikud, suvilaomanikud ja kalastamist pakkuvad turismiettevõtted. Suurt forelli kasvatavaid vikerforellikasvandusi on Eestis praegu 14, kuid neis võidakse tegelda ka lõhilaste taastootmisega. Tähtsaimad forellitootjad on AS Viru Salmo'le kuuluvate ettevõtete kett ning AS Saare Kalakasvatus. Karpkalakasvatusi, mis võivad tegelda ka mitmesuguste sisevete kalade taastootmisega, on 3. Olulisemateks neist on OÜ Ilmatsalu Kala ja Haaslaval paiknev Riina Kalda kalamajand “Carpio”. Põhitööna looduslike veekogude tarbeks asustusmaterjali kasvatamisega tegelevaid kasvandusi on 5, kuid asustusmaterjali kasvatavad ka paljud kaubakalakasvatused. Kõige suurem arv erinevaid kalaliike on Härjanurme kalakasvanduses, kus kasvatatakse karpkala, vikerforelli, merisiiga, peledit, koha ja lisaks ka vähki. Kalakasvatajad on pidevalt otsinud uusi lahendusi oma tegevuse laiendamiseks ja tasuvamaks muutmiseks. Katsetatakse uute kaladega (tuurad, arktika paalia, angerjas jt.) ja vähikasvatusega. Vähi järele on Põhjamaades suur nõudmine ja hinnad kõrged. Inimtegevuse tulemusel (ülepüük, reostus, koelmute häving jne.) on vähenenud paljude kalaliikide eriti lõhilaste (lõhe, meriforell, siig, harjus) varud meie vetes. Nende arvukuse tõstmiseks on vaja veekogudesse asustada kalakasvandustes kasvatatud noorkalu. Kalavarude suurendamisest ja mitmekesistamisest peaksid huvitatud olema nii riik, kohalikud omavalitsused, kalurid, kalasportlased kui veekogude omanikud. Seepärast on kalakasvatajad pööranud palju tähelepanu noorkalakasvatusele. 1998. aastal lasti kalakasvandustest Eesti veekogudesse 142 tuhat kahe aastast või kahesuvist lõhet, 58 tuhat meriforelli (valdavalt 2 aastased), 48 tuhat jõeforelli maimu, 4,2 miljonit haugivastset ja 6 tuhat ühesuvist haugi, 112 tuhat ühesuvist koha, 123 tuhat ühesuvist siiga, 5 tuhat karpkala, 7 tuhat linaskit ja 21 tuhat vähki. Suur huvi kalapoegade, s.h. ilukalade ostmise vastu on aia- ja talutiikide omanikel, mis avab kalakasvatajatele uued perspektiivid. Uus arenev kalakasvatusharu on kalaturism - õngitsemistuusikute müük tiikidele, mis on asustatud kasvatatud kalaga ja kus kala kindlasti näkkab.
Eesti ainus riiklik kalakasvandus on Põlula Kalakasvatuskeskus, mis asub Lääne-Virumaal, Rakvere lähedal. See on rajatud 100 aastase allikaveelise vikerforellikasvatuse asemele. Tema peamiseks ülesandeks on kasvatada noori lõhesid Soome lahte suubuvatesse jõgedesse asustamiseks. Kalakasvatuse võimsus on kuni 100 tuhat kaheaastast ja 75 tuhat aastast noorkala. Aastail 1997-1999 on Eesti vetesse lastud üle 370 tuhande noore lõhe. Osa neist on juba pöördunud tagasi meie jõgedesse, olles kasvanud 5-10 kg raskuseks. Eesti moodsaim ja kõige paremini sisustatud Põlula kalakasvandus töötab ühtlasi kalakasvatuse alase väljaõppe ja teadusuuringute baasina. Kalakasvatuse õpetamine ja teadusuuringud toimuvad Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituudi kalakasvatuse osakonnas Tartus. Selle asutuse põhitööks on olnud Eesti oludele sobiva karpkalakasvatuse tehnoloogia väljatöötamine. Praegu tegeldakse osakonnas kalade molekulaargeneetika, kasvatatud kala kvaliteedi hindamise, uute kalakasvatusobjektide tootmise tehnoloogia ja kalade parasitoloogia uurimisega. 1970-ndail karpkala kasvatuse alaste uuringute baasiks rajatud suur (125 ha tiike) Ilmatsalu kalakasvandus on tänini karpkala tõugude säilitamise, tõumaterjali levitamise ja aretustöö baasiks, mis varustab asustuskaladega Eesti kalakasvandusi ning väikeste hobitiikide omanikke.
Eesti
Kalakasvatajate Liit
loodi 1989. aastal ja ühendab peale kutseliste kalakasvatajate
teadlasi, riigiametnikke jt. spetsialiste, kelle töö on
seotud
kalakasvatusega. Tema peamisteks ülesanneteks on kalakasvatajate
koolitus, informatsiooni levitamine (selleks antakse välja
infolehte Eesti Kalakasvataja), kalakasvatajate huvide esindamine
valitsusasutustes ja seadusandja ees. Kalaturismi teenuseid
pakkuvaid ettevõtteid ühendab MTÜ Eesti Kalaturism.
Kalakasvatusega tegelevad talunikud on ühinenud Taluliitude
raames.