Putuka keha
koosneb kolmest põhiosast:
pea (caput),
rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen).
Pea külge
kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad
(antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi)
ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli).
Rindmik
koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-,
meso- ja metathorax). Igale rindmikulülile kinnitub
üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad
(alae).
Tagakeha
koosnes algselt 11 lülist, kuid evolutsiooni käigus on nende
arv vähenenud, mõnel juhul on säilinud vaid 4-6 eristatavat
tagakehalüli. Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks
urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad
suguorganid e genitaalid.
Joon. 1. Putuka keha väline liigestus: I
– eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik;
1-12 – tagakeha lülid.
Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1-
pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik,
5 - tagakeha
Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A
– ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera),
C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera).
2. Putuka pea
Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul
on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput).
Pea eesmises osas on ülalt alustades lagipea e kiirmik (vertex),
tundlate vahel asuv laup (frons), sellest kahele
poole jäävad põsed (genae) ning tundlatest
allpool asuv näokilp (clypeus), millele kinnitub ülahuul
(labrum). Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi,
mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele võib putuka pea
ülaosas olla 1-3 liht- e täppsilma.
Joon. 4. Putuka (sihktiivalise) pea ehitus:
1 – tundla tüvilüli, 2 – tundla pöörlüli,
3-11 –
tundlapiug.
Putuka pea asendi tüübi määrab
suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel
(näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on
prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha
pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega
(näit. sihktiivalised, prussakalised, kärsaklased). Paljudel
pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt
tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea
asetus.
Joon. 5. Putuka pea asend: 1 –
prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne.
Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest
osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub
pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga
erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum).
Pöörlülil asub nn Johnston'i elund, mis annab informatsiooni
putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta,
mõned kahetiivalised võtavad sellega vastu ka helisignaale.
Joon. 6. Tundlate tüüpe: 1 – harjasjas,
2 – niitjas, 3 – helmesjas, 4 – saagjas, 5 – kamjas, 6
– nööpnõeljas, 7 – nupuga, 8 – värtenjas, 9 –
lameljas, 10 – põlvjas-kamjas, 11 – ebakorrapärane, 12
– sulgjas, 13 – harjaskarvaga tundel.
Sõltuvalt tundlate funktsioonist esineb
putukatel väga erinevaid tundlatüüpe (joon. 6). Kõige
sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on
tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel
aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene,
siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella
germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel
parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.)
on harjasjad või niitjad tundlad.
Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni
käigus kohastunud vastu võtma ka keemilisi signaale õhust,
näiteks maipõrnika lameljad või paljude ööliblikate kamjad
tundlad. Neile mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele
harjasjatele või niitjatele tundlatele, mistõttu suureneb nende
tundlikkus keemiliste signaalide suhtes. Lisaks nimetatud
tundlatüüpidele esinevad sagedamini veel nuijad (enamus
päevaliblikaid), saagjad (paljud naksurlased)ja põlvjad
(kärsaklased) tundlad. Erinevatel putukaliikidel esineb veel
mitmeid harvem ettetulevaid tundlatüüpe.
Pea alaosas asub putukatel suuava, mille
ümber asuvad suuorganid e suised – ülalõuad (mandibulae),
alalõuad (maxillae) ja alahuul (labium), mille
abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete
vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul (labrum)
on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on
putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme.
Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: haukamissuised,
libamissuised, pistmissuised ja imemissuised.
Haukamissuised on kohastunud tahke
toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub
mitmesugustest taimeosadest (kõige sagedamini lehtedest, aga ka
juurtest, õitest, seemnetest jne.); sama tüüpi suised on
sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel
mardikalistel, prussakalistel, parasiitsetel kiletiivalistel,
sihktiivalistel jt.
Haukamissuistega putukate ülalõugade
ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on
ülalõugadel teravad servad, mis võimaldavad putukal taime
küljest tükke lahti hammustada, ja mälumispinnad, mis aitavad
seejärel neid tükke peenestada. Rööveluviisiga putukatel on
ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks,
surmamiseks ning saagist tükkide rebimiseks.
Haukamissuistega putukate alalõuad
koosnevad mitmest lülist, näidates sellega kõige selgemini
suuosade evolutsioonilist päritolu (nagu eespool mainitud, on
putukate suised arenenud ürgsete eellaste lülistunud
jäsemetest). Alalõuad on putukatel abiks toidu kinnihoidmisel
ja mälumisel, samuti on siin mitmesuguseid retseptoreid, mis
võtavad vastu toiduga seotud keemilisi ja mehhaanilisi signaale.
Joon. 7. Haukamissuised: 1 – ülahuul, 2
– ülalõuad, 3 – alalõuad, 4 – alahuul.
Libamissuised on kohastunud nii
vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on
paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul
on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse
imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii
vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised -
keelised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades
keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest
nektari kätte.
Pistmissuised on putukatel, kes
toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja
alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja
ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma
või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel
pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist
süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel
takistavad vere hüübimist.
Imemissuiste ettekujutamiseks tasub
mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja
moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest
saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on
võimeline toituma ka kõige sügavama õitest.
3. Putuka rindmik
Rindmik (thorax) koosneb kolmest
lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile
kinnitub üks paar jalgu (pedes). Jalad koosnevad
järgmistest lülidest: puus (coxa), pöörel (trochanter),
reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda
kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kesk- ja
tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae).
Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva
kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad.
Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega.
Joon. 6. Putuka rindmikulüli ristlõige: 1
– seljalooge e tergiit (tergum), 2 – küljelooked (pleurae)
ja kõhulooge e sterniit (sternum).
4. Putuka tagakeha
Putuka tagakeha (abdomen) võib
koosneda kuni 12 lülist. Kõrgemalt arenenud putukatel on
tagakehalülide arv kahanenud; mõnedel kahetiivalistel on neli
tagakehalüli. Vastsestaadiumis on paljudel putukatel tagakehal
jalad, valmikujärgus mitte. Tagakehas paiknevad sugu- e
genitaalsed lülid. Tagakehale võivad kinnituda mitmesugused
lisandid: ebajalad e tiklid, urujätked, sabaniit, muneti jt.
Luik, A. 1982. Putukate morfoloogia
praktikum. EPA, Tartu, 25 lk.
Воронцов А.И.
Мозолевская Е.Г. 1978. Практикум по лесной
энтомологии. Москва, 294 c.
http://www.zbi.ee/satikad/putukad/klass/