Eestist on siiani leitud 68 liiki ürasklasi, neist 13 liiki vaid ühel-kahel korral [7]. Meie suurim on hiidürask (Dendroctonus micans), pikkusega 6–9 mm (vt. EL 1977, 4; 1991, 4), väikseimad aga kääbusüraskid (Crypturgus), vaevalt 1–1,5 mm pikad. Ürasklaste hulgas on väga haruldasi ja oma varjatud eluviisi tõttu raskesti tabatavaid liike, kuid ka neid, keda võib kohata peaaegu igas metsas. Mõnedki üraskiliigid on meil ja naabermaades haruldustena kantud punasesse raamatusse. Eesti punane raamat (1998) sisaldab kümme, Soome ohustatud putukaliikide nimestik üheksa ja Rootsi punane raamat koguni 21 üraskiliiki. Soome ja Rootsi mõnda haruldust leidub Eestis veel üsna arvukalt, näiteks männi-kooreüraskit (Ips sexdentatus) ja haavaürajat (Xyleborus cryptographus). Eesti putukauurijad on entomoloogilistesse kollektsioonidesse kogunud üle 16 500 eksemplari ürasklasi; suurimad teaduslikud üraskikogud asuvad Eesti põllumajandusülikooli metsanduslikus uurimisinstituudis (nüüdisaegne materjal) ja taimekaitseinstituudis (1920.–1930. aastate kogu). On koostatud Eesti ürasklaste määraja [6] ja levikukaardid [7].

Kõik Eestis elavad ürasklased on seotud puittaimedega. Nad uuristavad puude tüvede ja okste koore alla käike. Nii tekib liigiomane käigumuster ehk haudepilt (foto). Üraskiliikidel on kindlad nõudmised toidupuude ja nende kvaliteedi suhtes. Kuigi enamik üraskeid asustab vaid nõrgestatud või hiljuti surnud puid ja toorest metsamaterjali, suudavad mõned liigid ohtra paljunemise korral rünnata ka elujõulisi puid. Leidnud sobiva puu, eritavad esmaasustajad liigikaaslasi ligimeelitavat agregatsiooniferomooni. Nii suudavad nad üheskoos ületada ka terve puu vastupanuvõime.

Metsale ohtlikest üraskitest on meie kuusemetsades kõige sagedasem 4–5,5 mm pikkune kuuse-kooreürask (Ips typographus), kes sigib iseäranis arvukalt tormikahjustuste järel ja põua-aastatel. Kohati kaasneb temaga veidi väiksem harkkidane kooreürask (Ips duplicatus), kes eelistab seisvaid puid, ning harilik võraürask (Pityogenes chalcographus), kes asustab oksi, latvu ja peenemaid tüvesid. Teised liigid tulevad hiljem. Mainitud kolm liiki on kõige tavalisemad värsketel tormikahjustusaladel, aga samuti raiestike ja häilude servades ning hõredates puistutes. Raiestikele rajatud kuusekultuure ohustab kuuse-juureürask (Hylastes cunicularius), kes sigib kändudel, valmikuna toitub aga kuusetaimede juurekaelal.

Männi üraskitest on levinuim ja arvukaim suur-säsiürask (Tomicus piniperda) ning eriti Lõuna-Eesti keskealistes ja vanemais männikuis ka väike-säsiürask (T. minor). Säsiüraskid ei suuda elujõulist puud esimesel katsel hukutada, kuid okkakahjuritest ja seenhaigustest nõrgestatud puudega tulevad kiiresti toime. Säsiüraskite noormardikate küpsussööm – koorunud mardikate toitumine suguküpsuse saavutamiseks – tervete mändide võras põhjustab aga puudel kuni 45-protsendilise juurdekasvu languse, sest mardikad närivad käike võrsete säsis, mistõttu võrsed tuulega murduvad ja varisevad. Kui metsas on aastate vältel säsiüraskeile sobivaid sigimispaiku (tormikahjustatud puid, värsket metsamaterjali) piisavalt, langevad lõpuks nende ohvriks ka esialgu vastupanu osutanud kasvavad puud. Selgelt ilmneb säsiüraskite rüüste tormikahjustuste ja metsapõlengute järel, samuti metsamaterjali laoplatside naabruses asuvais männikuis (foto).

Hiidürask asustab nii kuuske kui ka mändi. Ta on ainuke üraskiliik Eestis, kes suudab üksinda asustada kasvavat puud. Langetatud tüvesid ta ei asusta, kuid kasvavatel jämedatel kuuskedel võib elada aastaid, enne kui puu kuivab. Kahjustusi on ta põhjustanud 15–30-aastastes hõredates männinoorendikes looaladel ja kuivendatud siirdesoodel, elab ka rabamändidel.

Paljud üraskid kannavad edasi puude haigusi ning puidusinetust ja -mädanikke põhjustavaid seeni.

Üraskite hulgisigimise eeldus on suur kogus sobivat asustusmaterjali. Tavaliselt algavad ulatuslikud üraskirüüsted suurte tormide, põuaste suvede või metsatulekahjude järel, mil metsas on palju vigastatud või nõrgestatud puid. Üraskid sigivad arvukalt ka okkakahjuritest (näiteks okkalainelase või männivaksiku) raagu söödud puistutes, neid soodustavad puude seenhaigused (näiteks juurepess).

Enamasti algab üraskite hulgisigimine suveks metsa jäetud toorest metsamaterjalist ja õigel ajal koristamata tormikahjustusest [3, 8, 9]. Rikkaliku toidulaua tõttu areneb üraskitel arvukas järglaskond, kes sobivama asustusmaterjali vähesusel ründab kasvavaid puid. Esmajoones asustatakse seisvad nõrgestatud puud, mida tormialadel on külluses. Sügis-talvisele tormile järgnev kuiv ja kuum suvi nõrgestab omakorda puid, eriti aga pinnalähedase juurekavaga kuuske ning soodustab ühtlasi üraskite arengut. Kuuse-kooreüraskil areneb põua-aastatel sageli kaks põlvkonda tavalise ühe asemel. Toidupuudusel ründavad kooreüraskid elujõulisi kasvavaid puid. Kui üraskite arvukuse piiramisel ei võta inimene või loodus midagi ette, võib üraskite tõttu hukkuda mitu korda rohkem metsa kui otseselt tormi tagajärjel. Näiteid selle kohta leidub nii Eestimaalt kui ka mujalt.

Möödunud sajandi suurimad tormid laastasid Eesti metsi 1923., 1938., 1943., 1967 ja 1969. aastal. 1990. aasta veebruaris tabas orkaan Kesk-Euroopa riike, 1995. aasta novembris Rootsit, 1999. aasta jõulude ajal Lääne-Euroopat, murdes miljoneid tihumeetreid metsa [3, 9]. Alati on tormidele järgnenud üraskikahjustused, mille ulatus ja kestvus sõltub nii ilmastikutingimustest kui ka inimtegevusest või tegematajätmistest. Nii kestis 1990. a. tormile järgnenud kuuse-kooreüraski rüüste Šveitsi metsades kaheksa aastat [9]. Üraskite arvukus saavutas maksimumi juba teisel aastal pärast tormi, kuid tormieelsele tasemele langes tagasi alles 1998. aastaks. Aladel, kus tormikahjustatud mets koristati, oli üraskite arvukus oluliselt väiksem kui koristamata aladel. 1999. a. jõulutorm murdis Lääne-Euroopas 191,5 miljonit tihumeetrit metsa, sellest 75% Prantsusmaal. Järgnevat üraskite hulgisigimist takistas 2000. aasta jahe ja vihmane ilmastik.

Eestis järgnesid ulatuslikud üraskikahjustused 1923. aasta novembritormile, mille mõju suurendasid metsavaenulike poliitiliste otsuste tagajärjel vallandunud lagastavad raied ja metsamaade omanike vahetus maareformi käigus. Suurepinnalised raiestikud, metsaservade maharaiumine ja puistute liigne hõrendamine suurendasid tormikahjustusi, nende koristamine edenes aga aeglaselt, mis omakorda lõi soodsad eeldused putukkahjurite sigimiseks [1, 4]. Kokkuvõttes hävis üraskite pärast kaheksa korda rohkem metsa kui otseselt tormi tõttu. 1938. aasta märtsitormi tagajärjed suudeti Tartu ülikooli metsandusliku uurimisinstituudi soovitusi arvestades õigel ajal likvideerida ning uusi üraskikoldeid tormist puutumata metsades märkimisväärselt ei tekkinud. Sõjaaegsele tormikahjustusele pani loodus ise ebasoodsa ilmastiku tõttu piiri: üraskite levik peatus. Sajandi tormiks nimetatud 1967. aasta orkaanile järgnes kahe aasta pärast uus tugev torm. Kokku hävis neis tormides 6 miljonit tihumeetrit metsa, millele lisandus veel 2 miljonit tihumeetrit üraskikahjustusi. Tõrjemeetmeid rakendamata võinuks üraskirüüste olla palju ulatuslikum [5].

Järgneva paarikümne aasta vältel püsis ohtlike koore- ja säsiüraskite arvukus korrapäraste profülaktikaabinõude tõttu (püünispuud, sanitaarraied, feromoonide rakendamine) kontrolli all. Alles 1992. aastal suurenes kuuse-kooreüraskite arvukus taas märgatavalt. Sellele andis tõuke põuane suvi. Sarnasust inimtegevuses võime leida 1920. aastatest: poliitiliste, majandus- ja omandisuhete muutumise tõttu on raiemaht 1990. aastatelgi enneolematult suurenenud ja tekitanud olukorra, kus “sajandi tormikahjustused” võivad tekkida ilma “sajandi tormita” – hõredaks raiutud puistutes ja raiestike servades teeb torm alati rohkem kahju [2]. Üraskitele valmistab see ainult rõõmu.

Ka praegusel ajal ei teki suured üraskikahjustused üksnes looduslike tegurite, vaid pigem inimtegevuse tagajärjel. Tuleb nõustuda Tartu ülikooli metsandusprofessori Oskar Danieliga: “Elava ja eluta looduse läbi tekkivad metsakahjud piirduvad harva ühekülgse kahju iseloomu ja kahjuritega: enamalt jaolt kujuneb üks kahju ja kahjur eelkäijaks, põhjuseks või aluseks teisele, kuna see omalt poolt pinda valmistab kolmandale, ja enamikus on ikka algatus, mis kivi veerema paneb, inimese mõistmatuse, kuritahtlikkuse, hoolimatuse või omakasupüüdlikkusega seotud.” [1, lk. 122]

Inimese kohus peaks olema oma vigu tunnistada ja mitte käed rüpes üraskikahjustuste laienemist vaatama jääda, vaid püüda seda jõudumööda takistada, et veel väheseid säilinud vanemaid okasmetsi hukust päästa. Üraskirüüstesse, eriti kui seda soodustab inimese enda tegevus, tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Üraskitõrje peamine eesmärk on hoida ohtlike üraskite arvukus metsas nii väike, et nad ei hakkaks kasvavaid puid ründama. Olude paranedes suudavad ajutiselt nõrgestatud puudki kosuda ning oma vastupanuvõime taastada. Oskuslikult korraldatud üraskitõrje aitab säästa kasvavat metsa. Kui me ei tee pärast tormikahjustusi üraskitõrjet, astume ühte paati “harvestrimeestega” ning tagajärg on vanade okasmetsade kadumine ja järjest laienevad raiestikud.

Loodust tundev metsakasvataja teab hästi, kuidas ohtlike üraskite arvukust kontrolli all hoida: koristada toores metsamaterjal ja värsked tormikahjustused, kasutada püünispuid ning viia värskelt asustatud üraskipuud õigel ajal metsast välja. Selleks et püünispuud oleksid tõhusamad, võib kooreüraskite tõrjel kasutada feromoondispensereid; feromoonpüüniste abil saab jälgida üraskite arvukust. Loomulikult tuleb lähtuda üraski liigist, tema bioloogilistest iseärasustest.

Kõik üraskitõrjeabinõud puudutavad üksnes tooreid, värskeid, äsja asustatud või vigastatud ja nõrgestatud puid, kuivanud puudel metsakahjurid ei sigi. Koore- ja säsiüraskitele on nõrgestatud või äsja surnud (murtud, langetatud) puu elupaigaks ainult ühe põlvkonna vältel, järgmine generatsioon peab leidma endale uue sigimispaiga. Hilinenud tõrjeraied, kui üraskid on puust lahkunud, ning kuivanud puude raiumine on üraskitõrje seisukohast asjatud [8]. Möödunudsuvised üraskipuud järgmisel kevadel enam võimalikele metsakahjureile huvi ei paku (foto). Nende koore alla, kui rähnid seda veel maha toksinud ei ole, jäävad kauemaks üksnes üraskite looduslikud vaenlased – parasitoidid ja röövputukad – ning seejärel, vastavalt puidu lagunemisstaadiumile, lisanduvad üha uued kõdunevat puitu asustavad liigid. Kuivanud puutüvedel toksivad rähnid aga ei söö metsakahjureid, sest neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid hundlasi, siklasi, redulasi, puidujuslasi jt. saproksülobiontseid putukaid.

Kirjandust
1. Daniel, Oskar 1930. Metsakaitse päevaküsimusi. – Eesti Mets 6: 121–125.
2. Etverk, Ivar 1976. Tormikahjustused ja majandusvõtted. – Metsamajandus 1976: 71–76.
3. Göthlin, Erik et al. 2000. Attacks by Ips typographus and Pityogenes chalcographus on windthrown spruces (Picea abies) during the two years following a storm felling. – Scandinavian Journal of Forest Researh 15: 542–549.
4. Meikar, Toivo 1995. Märkmeid Eesti metsapoliitikast 1920. aastail. – Akadeemia 7 (2): 295–308.
5. Mihkelson, Saadi 1998. Metsakaitseline situatsioon. – Etverk, Ivar (toim.) Sajandi suurtormid Eesti metsades. Eesti Metsaselts, Tartu: 27–34.
6. Voolma, Kaljo jt. 1997. Eesti ürasklaste (Coleoptera, Scolytidae) määraja. Eesti Loodusfoto, Tartu.
7. Voolma, Kaljo jt. 2000. Ürasklased – Scolytidae. – Eesti putukate levikuatlas, 2. Eesti Loodusfoto, Tartu.
8. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino 2000. Metsakaitse: metsakahjustused ja nende vältimine. Maaelu Arengu Instituut, Tartu.
9. Wermelinger, Beat et al. 1999. Development of the bark beetle (Scolytidae) fauna in windthrown areas in Switzerland. – Mitteilungen der Schweizerischen Entomologischen Gesellschaft 72: 209–220.