Sissejuhatus

Kuigi geneetiliste parameetrite (päritavuskoefitsiendid, geneetilised korrelatsioonikordajad, aretusväärtused) hindamiseks reaalsetes, suurtes ja väga erinevatel sugulusastmetel indiviididest koosnevais populatsioonides on nii tulemuste täpsuse kui ka arvutuste lihtsama teostatavuse huvides otstarbekam kasutada üldistel lineaarsetel mudelitel baseeruvaid meetodeid, on loomade aretusstrateegiate välja töötamisel ja aretusprogrammide koostamisel aluseks ikkagi kindlatele põlvnemisskeemidele ja populatsioonigeneetika seaduspäradele tuginevad selektsiooniindeksid.

Esmalt (1936, Faifield-Smith) taimekasvatuse tarvis välja töötatud selektsiooniindeksite teooriat arendas edasi ja kohandas loomade aretusele USA loomakasvatusteadlane Lanoy Nelson Hazel (fotol) 1941. aastal oma doktoriväitekirjas. Laiemalt tuntuks sai see erinevate informatsiooniallikate ja andmete ühte mudelisse inkorporeerimist selgitav ning siiamaani kogu kunstliku valiku aluseks olev teooria 1943. aastal peale publitseerimist ajakirjas "Genetics" *. Hazel ise oli II Maailmasõja järgses USA-s (ja seeläbi ka maailmas) juhtivaks persooniks loomade aretusteooria väljatöötamisel. Muuhulgas kuulus tema poolt juhendatavate üliõpilaste hulka ka 1950.-ndatest alates loomade tõuaretuses uusi suundi rajanud ning vähimruutude meetodi ja selektsiooniindeksite teooria ühendamise läbi dispersioonanalüüsi segamudeliteni (BLUP, looma mudel jmt) jõudnud Charles Roy Henderson.

* Hazel, L. N. 1943. The genetic basis for constructing selection indexes. Genetics, 28, 476-490.