Ütle ka Sina


Kivist südamed ei valuta. Kaarel Tarand, Sirp 3.02.2006

'Postimees' 5.06.2003 Kas uuedpereliikmed? Peeter Ernits
'Areen' 34, 23.08.2001
Kas on kerge olla loom? Karlo Funk, (Essee)
'Eesti Ekspress'is arutlus reklaamist, mis tugineb vohavale künismile.

Eest kultuurileht 'Sirp' avaldas Maarja Unduski artikli loomade massimõrva vastu.

Loomaarsti arvamus


Stalin, koht! ehk Sündinud inimeseks

Kalle Kurg

Kas koer saab olla mõrtsukas? Kui meedia nimetab naist purenud Mukit "mõrtsuk-koeraks", siis samastab ta looma inimesega, sest mõrtsukas saab olla ainult see, kes rikub moraali ja seaduse reegleid. Loom seda ei saa. Nii ei saa loom olla mõrtsukas - ka sel harval juhul, kui ründab inimest välise põhjuseta.

Elatist teeniv lihunik on tapja, kuid mitte mõrvar. Ka metsavaht või kütt. Mõistlik jahipidamine aitab terve olla enamikul loomadest. Lihunikutöö või küttimine aitab elus ja terve püsida inimesel. Ainult valdav enamik taimi valmistab toidu ise. Selle on nii seadnud loodus.

Looduse karm seadus on, et haige või erandliku looma tõttu ei tohi liigikaaslased hukkuda. Teatud piirides on see liiki indiviidile eelistav seadus üle kantav ka kultuuri. Aga inimene kultuuris on keskkonna säilimise tingimustest endale aru andev olend. Seepärast loomade tahtlik tapmine, mille eesmärgiks ei ole loomade ja lõppkokkuvõttes looduse kaitsmine, on mõrv.

Inimese kui kultuuri kandja kahemõttelist asendit looduses näitab piinamine. Loom ei saa olla piinaja. Kui hüäänid veel jooksvat antiloopi söövad, et ole neil soovi piinata: ajendiks on enesesäilitamine. Piinamine on puhtalt inimühiskonna leiutis. Kui andmeid ei ole loota, on piinamine võimu demonstreerimise viis, mille puhul eluolend muudetakse asjaks.

Võimu demonstreerimine

Kui loom meie kõrval muudetakse näitusel või televisioonis inimatribuutikaga eksponaadiks, et see narrimängimisega toodaks lõbu, on ta sisuliselt asi. Videomängus saab end jumaluse positsiooni asetanud inimene karistamatult o b j e k t e maha tappa, ilma et tajuks ohvrite valu ja hukkumist. Sama on massihävitusrelvade juhtidega aparaatide taga. Loomobjektide eksponeerimine võitlema ässitamise eesmärgil on kauplemine asjastatud sadismiga.

Asjastamine on osatunnus kuritegevuses, mis võib muunduda riiklikuks nagu Saksamaal ja Venemaal. Piisav inimeste hulk läks kaasa müüdiga, et oma (väidetavalt ühiskonna) heaolu nimel võib teised elusolendid asjastada. Inimene sinu kõrval muutus objektiks. Inimese käsitlemine objektina muutus ideoloogiaks. Nagu näitas varblaste massiline hävitamine Hiinas, võib see ideoloogia laieneda kogu keskkonnale ja tabada hävitavalt ühiskonda ennast. Ja mitte ainult Hiinas.

Eelmise aasta lõpul riputas üks noorukite punt Internetti loomade tapmisviiside tabeli, mis oli meetodilt raamatupidajalik, hoiakult gestaapolik-enkavedeelik ja žestina loomult ideoloogiline. See on näide, kuidas kannatusest võõrandunu püüab leida teisi omasuguseid. Kannatusest võõrandumine tähendab, et ma tean kannatusest, aga eeldan, et see ei taba mind ennast. Mis on sama kui pidada väljaspool ühiskonda elamise mängu reaalsuseks.

Kui kujutletakse, et ühiskonnal on säärasel puhul piisavalt isereguleerumisvõimet, siis on tegemist värvipimedusega, mille tõttu ei nähta vere värvi. Terve aru kiuste võib inimsusevastane mäng väljuda kontrolli alt ja kujuneda kõikide sõjaks kõikide vastu. Hauarüvetamise ja loomapiinamise juured on ühed ja samad. Pärast renessanssi ei ole euroopalikus sotsiaalses keskkonnas humaansuse asjus kuigi palju edasi jõutud. Vastupidi.

Ilukõned on rafineeritumad. Mõrvade sooritamise tehnika täiustamiseks on kaitstud sõjateaduslikke kraade. Püha, tabu peetakse naeruväärseks, satanism on poolavalik. Loomakaitsest on saanud seebiooperiga võrreldav vaatemäng. Kellelgi ei tule pähe järele mõelda, kas on seost hauarüvetamise ja kloonimise vahel. Nagu nähtub kasvõi koerte ohtlikkuse teema puhul, on massimeedial taoliste asjade arutamisel kahemõtteline osa.

Gestaapolik ettekirjutus, kuidas tappa kõik vanaemad, sest üks neist keeldus moosi andmast, leitaks muidugi olevat fašism. Aga kasside piinamise ja tapmise õpetus nagu ei olekski fašism, sest tegu ei olekski nagu inimesega, vaid loomaga. Ometi on tegu just nimelt inimesega, sest piinab ja tapab inimene. Ei fašism ega stalinism ole lihtsalt poliitiline, need on sotsiaalsed ja psühholoogilised nähtused, totalitarism. Bumerang tabab meid ennast.

Ja siin jõuame asja tuuma juurde, milleks on küsimus sellest, kes oleme meie sinuga. Mina ja sina ei ole paremad kui meie keskkond. Seni on loomade vastu suunatud vägivalla vastu seismine Eestis praktiliselt üksikute erahuvi. Koerte puretamisvõistlused Eestis on seevastu reaalsus. Sina ja mina talume seda. Miks? Kas samal põhjusel, miks me ei näe, et hauarüvetamine ja kloonimine on ühe ja sama asja kaks külge? Need kumbki on vägivald loomuliku kallal.

Üleüldised tapatalgud?

Vägivald on kõige käepärasem enesepettus, et olukordi lahendatuks pidada. Politsei täpsuseta laskurid tulistavadki üha kergemini. Igaks juhuks. Nii nagu kord üks jahimees tulistas arvatavasti liigutanud looma ja laskis maha lapse. Politseinik haavab looma. Nii on tõenäosus, et julmusest metsistuv loom inimest ründab, palju suurem. Ja jälle on loom süüdi ja tuleb veel kindlamini maha tappa! Meedias on juba räägitudki metsistunud koerakarjadest. Kas asi piirdub küsimusega loomakaitsest või tuleks tegelda inimesekaitsega?

Igaks juhuks tapmine, arvatava vaenlase kõikjalt otsimine, vastase kunstlik loomine ja piiramatu tahtevald ilmestavad totalitaarsust. Ükski demokraatia ei ole potentsiaalse totalitarismi ivakesest täiesti vaba. Kui mujal ei saa, siis hakkab see idanema kas või loomavaenus. Ja koera probleem seisnebki nimelt ühiskonna mentaliteedis, aga mitte iseendast koerte loomuses või olemasolus nagu ajakirjanduse põhjal võiks arvata. Meedia on loomade käsitlemisel võtnud sageli kahemõttelise hoiaku nagu ohkiv piinamise pealtvaataja.

Inimvaenulikkuse ees silmad sulgenud enesepettuse mehhanism töötab meedias suurepäraselt, suurendades ühtlasi väljaande või serveri populaarsust. Kes loeb Delfist väidetava koerapuremise kommentaare, leiab palju pimedat viha ja vihkamist. "Ma võtaks lausa kuulipilduja ja mõnuga ketraks, kuni toru suitseb," pasundab üks subjekt. Suurelt jaolt ongi tegu otseste soovide ja soovitustega, mille eesmärk on seadusetu vägivald, sealhulgas üleskutsed ka koeraomanike tagakiusamiseks.

Loomakaitseühingul ei tule siis lihtsalt loomi kaitsta, vaid ta peab andma endale selgesti aru, et tuleb toimida agressiivses ühiskonnas. Kas on lähedal aeg, mil linnas on loomasõber samasuguses olukorras nagu metsas looduskaitsja, kes katsub relvastatud salakütti korrale kutsuda? Kas nii agressiivses ühiskonnas on üldse mõeldav loomakaitse, mis ei ole eraldi professionaalne ametkond vaieldamatute õigustega, mille tagab seadus?

Kolmkümmend aastat tagasi hakati täheldama koerahammustuste arvu järsku suurenemist kogu maailmas. Eestis oli 1999. aastal 3200 hammustamist, mullu 9 kuu jooksul üle tuhande. Aga ka teised loomad hammustavad! Nakatage loom teatud haigustesse, ja ta hammustab! Käige süütu hamstriga või kassiga halvasti ümber ja ta hammustab. Kas kõik purejad tuleks siis maha tappa?

Kujutlegem. Reguleeritud riik: loomarelikte näeb üksnes loomaaedades ja koertevõitlustest saadavast tulust läheb osa kultuuri toetuseks. End kindlasti "kultuurriigiks" tituleeriv režiim on lasknud metsloomadel hävineda ja piinab koduloomi inimeste hüvanguks. Või anarhia: meie ise demokraatialoosungitega suul ja püssidega käes tänavatel korda loomas. Püssimehed hakkavad igal juhul paljakäsi loosungihüüdjaile dikteerima, kuidas käituda.

Internetist ja ajakirjandusest jääb mulje, et antiutoopia on (justkui inimeste kaitseks välja astuvate) suupruukijate unistus. Äris või poliitikas "veel ikka aeg-ajalt kohati esinev" seadusetuse ja moraalituse loogika võetakse eeskujuks. Kujutletakse, et õilsate loosungite varjus saab seadusetuse levitamisega vähemalt loomade elus luua korra. Vähihaiget tahetakse ravida lahtise tuberkuloosiga.

Vägivald algab inimesest

Loomadega suhtlemise kultuuri on asendanud norm. Norm on see, et loom on peremehe tarvis. Peremees võib looma kauaks üksi jätta. Teda võib lüüa, sest see on lihtsam kui kasvatada või püüda õpetada. Toiduta jätmine seepärast, et endalgi süüa ei ole, on sagedane. Sellest on piinamiseni väike samm, sest üksijätmine, löömine või toiduta jätmine on piinamine selle algelisel kujul. Rääkimata verbaalsest või kostümeerimisega narrimisest.

Normiks muutnud vägivald saab alguse sellestki, kas loomadel on nimed või mitte. Looduses ei ole loomadel nimesid, sest nad elavad oma keskkonnas. Inimkeskkonnas on lehmadel mõnigi kord numbrid peale maalitud ja perenaise pandud hellitusnimi puudub. Koertele võib nimeks panna Hitler või Stalin. Iva, millest kõik alguse saab, peitub meis enestes, igaühes.

Ei tuleks imestada, kui inimesed ise ükskord jälle oma üleskutsete, oma mõtteviisi tõttu tõsiselt kannatavad: võib-olla keskkonna, võib-olla inimeste käe läbi. Kui inimene hüüab koerale "Hitler, kõrval!" või "Stalin, koht!", saavutatakse täpselt samasugune efekt nagu totalitarismis. Hüüatus on ju kahemõtteline. Kas kätkeb selles kriitiline suhtumine totalitaarsusesse või alateadlik soov, et totalitaarsus oleks?