Piim

Arenenud põllumajandusega riikide eksisteerib piimalambakasvatus erinevate piimasaaduste tootmiseks, eriti lambajuustu tootmiseks. Lambajuustu tootmisele ollakse spetsialiseerunud Prantsusmaal, Suurbritannias (näiteks sinihallitusjuust IkoonRokfoori (Roquefort) juust jt.), juustu ja jogurti tootmisele Hispaanias. Vahemereäärsetes riikides toodetakse nii lambajuustu, jogurtit kui kohupiima (Kreekas - IkoonFeta juust ja kuulus lambapiima jogurt, Itaalias juust

Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on kõige olulisem olnud lammaste lihajõudlus, sest liha realiseerimisest saadakse olulisem osa lambafarmi sissetulekutest. Samas leiab maailmas järjest rohkem tähelepanu piimalambakasvatus, mis on eestlasele uudne ja võõras loomakasvatusharu. Piimalammaste kasvatamise põhiliseks väljundiks on lambapiimast valmistatud juust või jogurt. Piimalambakasvatuse areaali laienemise põhjuseks võib olla järjest halvenev olukord villaturul, eriti peenvillalambakasvatuses. Seepärast otsitakse lambapidamisest uusi sissetulekuallikaid, mis oleks alternatiiviks villa tootmisele (Kesk-ja Ida Euroopa riigid, Hispaania). Samas on maailmas piirkondi, kus piimalambakasvatuse traditsioon on kestnud sajandeid (Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal). On ka riike ja piirkondi, kus lambapiima tootmine on seotud suuremate tõusude ja mõõnadega ja põhiliselt on see seletatav lambaliha hindade tõusu või langusega (Belgia, Saksamaa, Holland). Lambaliha hindade langemisel hakatakse uttesid lüpsma, et saada lambapiima toodetest lisasissetulekut. Võib aga tervikuna öelda, et ettevõtetes, kus lambapiima toodetakse, toimub ka lõpptoote - lambajuustu või jogurti valmistamine. Muidugi on majanduslikus mõttes lambapiimal raske konkurentsi pakkuda lehmapiimale, sest lammaste piimajõudlus on ju kümnetes kordades väiksem ja arusaadavalt on piimatootmine lambafarmis liitri kohta kallim, mistõttu ka lambapiimatooted on tarbija jaoks palju kallimad. Teadlaste poolt on välja arvutatud, et 1 kg kõva juustu IkoonCheddari tootmiseks lehmapiimast on kulu ca 3 USA dollarit, kitsepiimast 5 ja lambapiimast 8 dollarit (Wendorff, 1995).

Huvitavaid majanduslikke kalkulatsioone on tehtud USA-s, kus on võrreldud 300 pealisest lihalambafarmi sama suure lambapiimafarmiga. Kui piimafarmis ühe ute kohta on müüdud 200 l piima aastas hinnaga 17,50 EEK/l, siis tulu ühe ute kohta saadi 1583.- EEK, mittepiimafarmis aga 732.- EEK ehk kaks korda vähem (Berger, 1998). Sissetulek piimafarmis ühe ute kohta oli 5054 EEK ja kulud 3471 EEK, kusjuures piima osakaal sissetulekute struktuurist moodustas 52,6%. Võrreldavas mitte piimalambafarmis oli sissetulek vastavalt 3312 EEK ja kulud 2580 EEK ute kohta, kusjuures liha realiseerimisest saadi 98 % sissetulekutest. Muidugi vajab lambapiimatootmine lisainvesteeringuid piima lüpsmise, -jahutus, -ja säilitusseadmetesse, samuti ka juustuköögi ehitamiseks.

Seepärast on raske ühest vastust anda, et miks ikkagi piimalambakasvatus. Kas on see alternatiiv villa- ja lambaliha tootmisele või alternatiiv piimaveisekasvatusele, mille turg on kvootidega seotud või on see niššitoode, mille osas nõudlus on seotud just maksejõulisema tarbijaga. Ilmselt õige vastus peitub kusagil vahepeal (Piirsalu, 2006).

 

Otsi galeriist