Arvukus, saaduste tootmine

Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1).

Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Näiteks 1993. aastal maksid lihakombinaadid eluslamba kilost 1–2 krooni ja väikevarujad 2–4 krooni. Pesemata villa kokkuost lõppes, sest Riia villapesemistehasesse vedu ja tagasivedu ei tasunud ära, hiljem see tehas lõpetas töö. Lambanahkade hinnad oli madalad (2...5 kr/tk.). Tänu sellele toimus lammaste arvu drastiline langus (tabel 1).

Tabel 1. Lammaste arvukus ja lambakasvatussaaduste toodang Eestis (arvukus seisuga 1. jaanuar)

Aasta	Lammaste ja kitsede arv (tuh)	Lammaste arv (tuh)	Toodetud lamba ja kitse liha tapakaalus (x1000 t)	Toodetud lambavilla (t)
1938/1939	695,7*	-	8,1	1112,4
1992	124,2	123,1	1,8	311
1993	83,3	82,2	1,2	282
1994	61,5	60,0	1,3	241
1995	49,8	48,15	0,8	174
1996	39,2	37,6	0,5	159
1997	35,6	33,9	0,5	120
1998	30,8	28,7	0,4	82
1999	30,9	28,2	0,4	48
2000	32,2	29,0	0,3	71
2001	32,4	28,8	0,3	65
2002	33,8	29,9	0,3	70
2003	34,3	30,8	0,4	57
2004	41,0	38,1	0,3	82
2005	52,4	49,6	0,3	93
2006	66,0	62,7	0,5	120
2007	76,4	72,4	0,6	155
2008	81,8	78,2	0,9	151
2009	80,4	76,5	0,8	134
2010	82,7	78,6	0,7	154

* lammaste arv koos samal aastal sündinud talledega seisuga 01.04.

Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 tuhat lammast, siis järgneva kümne aasta jooksul peale Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele langes lammaste arv alla 30 tuhandele. Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000. aastal, mil Eestimaal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast (tabel 1). See põhjustas suure lambaliha ja lambavillatoodangu languse, mistõttu lambaliha kadus kaupluse lettidelt ja enamik villavabrikuid pidid oma töö lõpetama. Lamba-ja kitseliha kogutoodang tapakaalus langes 2001.aastal 267 tonnini ja lambavilla kogutoodang 65 tonnini.

Lambakasvatuse tulukust aitas oluliselt tõsta riigipoolse ute kasvatamise toetuse maksmine alates 1999. aastast. Koos ute kasvatamise toetusega lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arv hakkas alates 2000. aastast jõudsalt kasvama. See viis lammaste arvu hüppelisele tõusule, sest ajavahemikul 2000–2008 kasvas lammaste arvukus üle 2,5 korra. Lammaste arvu kasvule mõjus positiivselt ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Tänu lammaste arvukusele on tõusnud toodetud lambaliha- ja lambavillatoodang. Näiteks 2007. a toodeti Eestis tapakaalus 600 tonni lambaliha ja 155 t lambavilla, mis on märgatavalt rohkem kui eelnevatel aastatel. Lambakasvatuse tasuvuse tõusu pikemas perspektiivis on eelkõige mõjutanud lambaliha kokkuostuhindade tõus. Kahjuks on viimastel aastatel on probleemiks tõusnud jällegi lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Siseturul on lambalihast saanud nõutud, kuid sageli ka defitsiitne lihaliik, sest kauplusekettides lambaliha vahel küll leiab, aga mitte pidevalt. Lambaliha kokkuostuhindade tõus on olnud viimasel kahel-kolmel aastal minimaalne või mõne töötleja puhul isegi negatiivne. Samal ajal lambaliha jaehind on teinud jätkuvat tõusu. Eesti Konjuktuuriinstituudi (EKI) andmeil (www.ki.ee 11.09.2008) oli lambaliha jaehind Eesti turgudel 2007. a augustis 86.98 kr, aga 2008. a augustis isegi 101.88 kr kilogrammist (hinnatõus 17%), tavakauplustes vastavalt 127.83 ja 178.95 kr/kg-st. (hinnatõus juba 40%).

Vaatamata lambaliha kogutoodangu suurenemisele (tabel 1) moodustas lamba- ja kitseliha riigi liha kogutoodangu struktuurist 2007. aastal siiski vaid 1%. Seda vaatamata sellele, et 2007. aastal suurenes lamba-ja kitselihatoodang võrreldes 2006. aastaga 28% (Lokk jt, 2008). 2008. aastal toodeti Eestis kokku 74 600 tonni liha, millest 62% (46,2 tuh t) moodustas sealiha, 19,2% (14,3 tuh t) veiseliha, 17,7% (13,2 tuh t) linnuliha ning 1,2% (0,9 tuh t) lamba- ja kitseliha (Lokk, Reede, Tammistu, 2009). Nende andmeil suurenes võrreldes 2007.aastaga enim lamba- ja kitseliha toodang 44%,järgnesid linnulihatoodang 14,6% ja sealihatoodang 7,8%, samas vähenes veiselihatoodang 7,3% võrra.

EKI andmetel tarbiti 2008. aastal Eestis keskmiselt 68,6 kg liha ühe elaniku kohta, Euroopa Liidus (EL) aga 85 kg. Eestis vähenes liha tarbimine aastaga 2,7 kg võrra elaniku kohta. 2008. aastal kasvasid linnuliha, sealiha tarbimise kogused, kuid vähenes veiseliha ning lambaliha tarbimine. Enim tarbiti elaniku kohta sealiha (36,8 kg) ning kõige vähem lambaliha - 0,4 kg (Lokk, Reede, Tammistu, 2009). Ka lambaliha tarbimine inimese kohta on veel väike. Tarbimine moodustas 2008. aastal ligikaudu 0,4 kg inimese kohta aastas, mis on küll edasiminek võrreldes 2001. aastaga, kui see oli vaid 0,25 kg. Lambaliha tarbimine inimese kohta võib edaspidi lammaste arvu kasvu korral tõusta, sest keskmine eestlane sooviks lambaliha rohkem süüa, kui oleks tagatud pakkumine. Näiteks üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2–1,3 kg lambaliha ja 1939. aastal isegi 7 kg inimese kohta aastas.

Noorlambaliha ehk talleliha tootmine on lambakasvatuse olulisim sissetulekuallikas. Arvestused näitavad, et sissetulekute suurus ute kohta moodustas 2007.a. ca 1600 krooni, millest olulisima andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud 1245 kr. ehk 78 % ja ute toetus 219 kr. ehk 14%. Seega lambalihast ja riiklikust ute toetusest saadi kokku 92% sissetulekutest, lambavill andis 4% ja lambanahad 4% sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ning lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ja turustatakse.

Tänu viimastel aastatel toimunud muutustele on lambakasvatajad hakanud oma põhikarja suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid.