VÄETAMISE MÕJUST AHTALEHISE MUSTIKA (Vaccinium angustifolium Ait.) TAIMEDE KASVULE NOORES JA VILJAKANDVAS ISTANDUSES FREESTURBA VÄLJAL Merrit Noormets, Kadri Karp Eesti Põllumajandusülikool aianduse instituut

Abstract. Noormets, M., Karp, K. The influence of fertilization to vegetative growth of a lowbush blueberry (Vaccinium angustifolium Ait.) in a young and cropping plantation in peat bog.

There are 3 000 hectares of peat bogs in Estonia formerly used in peat production. Among those peat bogs, 2 000 ha have the potential to be used in the cultivation of wild berries. Due to the high pH_KCl volume of 1,8-4,5 acid-lowing Ericaceous should be investigated as possible candidates for cultivation because they are stress tolerating. A study was initiated to assess the effect of different fertilizer combinations on lowbush blueberry (Vaccinium anqustifolium Aiton) vegetative growth and winter hardiness. The experiments were conducted during 1999 and 2000 on 7 years old plants and 2 years old plants, growing a privately owned peat bog in the county of Tartu, the southern part of Estonia. There are two main complete fertilizers were used for this N0, P12, K18 and N10, P20, K20 + micro elements, also the adding a foliar-applied fertilizer N15,5, P0, K0 influence was examined. The fertilizers were applied in early spring, of three different rates 126 kg/ha, 252 kg/ha and 304 kg/ha; leaf- fertilizer was applied in early summer, a 0,5% solution.

During the experiments the positive influence of fertilizers were examined on vegetative growth on lowbush blueberry plants. Also the growth continuation was examined, but no significant cold damage was registered. Therefore, the results from these experiments indicate that vegetative growth was positively affected and increased by fertilizers and growth in fall time was completed before the winter.

Key words: wild berry, lowbush blueberry, Vaccinium angustifolium, peat bogs, vegetative growth, fertilizers.

Merrit Noormets, Kadri Karp, Department of Horticulture, EAU. 64 Kreutzwaldi St., 51014 Tartu, Estonia

Sissejuhatus

Ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium Aiton) on majanduslikult oluline marjakultuur Põhja-Ameerikas, kus kultuuri viljelemine hõlmab 42,000 ha (Hepler, Yarborough, 1991). Eestis on eelpool mainitud taimeliigi kultuuristamise katsetega tegeldud 1998 aastast. Ahtalehine mustikas on kuni 60 cm kõrge, risoomidega kääbuspõõsas. Juurestik levib 6 - 25 cm allpool mullapinda ja kasvab sümbioosis mikroorganismidega moodustades tihedaid kloone (Read, 1982). Õied on koondunud kaheaastaste võrsete tippu, kus võib olla 5 - 10 (20) õit. Viljad on läbimõõduga (3) 7 - 9 (12) mm ja nende värvus on valminult hele-kuni tumesinine, mis sõltub marjadel esinevast vahakihist. Liiki iseloomustab suur geneetiline varieeruvus, enim varieeruvad taimeosad on lehed (Vander Kloet, 1988). Ahtalehine mustikas on heitlehine, sõltuvalt aastast õitseb mai lõpus- juuni alguses, on täheldatud ka teistkordset õitsemist. Marjad valmivad juuli lõpus või augusti alguses.

Viljelemist iseloomustab kahe aastane tsükkel. Esimesel aastal toimub primaarne vegetatiivne kasv, mil moodustuvad vegetatiivsed võrsed ja õiepungad. Sel perioodil on oluline väetamine, mis suurendaks võrsete kasvu. Väetamisega ei tohi pikendada sügisest kasvuperioodi, mis vähendab taimede talvekindlust. Teisel aastal toimub õitsemine ja saagi moodustumine. Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli selgitada Põhja Ameerikast pärit ahtalehise mustika kasvatamise võimalikkust Eestis ja leida sobivad väetised mustika kultiveerimisel ammendatud freesturba väljadel.

Materjal ja metoodika.

Katse viidi läbi Lõuna Eestis Rannu vallas, Sapi ehk Lulli rabas, ammendatud freesturba väljal. Katseala jääb Võrtsjärvest 4 km idapoole. Vanemate taimede istandus oli rajatud 1992. ja nooremad taimed olid istutatud 1998. aastal. Taimede istutusskeem oli 60 cm x 60 cm. Valdavaks mullaks katsealal oli sügav rabamuld (R’’’), mille turbakihi paksus on üle 1 m. Pinnase pH_KCl 1,8-3,5. Kasutati kahte erinevat kompleksväetist Kemira mark 0:12:18 ja Rekle kompleksväetist mark 10: 20: 20 + mikroelemendid, mida anti 8 g, 16 g ja 20 g põõsa kohta mai keskel (15.05.1999) Juureväliselt väetati taimi täiendavalt juuni alguses (4.07.1999) kaltsiumnitraadiga (N 15) 0,5% lahusega.

Mõõdeti taimede kõrgust, laiust, ja juurdekasvu (tulemused avaldati sentimeetrites) ning ka kasvu lõpetamist sügisel (väljendati protsentides).

Väetise mõju ahtalehisele mustikale selgitati põldkatses, kus noorte taimede katses olid järgmised variandid, (joonistel on märgitud numbritega): 1) Väetamata (võrdlusvariant); 2) Rekle kompleksväetis normiga 252 kg/ha; 3) Kemira kompleksväetis normiga 252 kg/ha; 4) Rekle kompleksväetis normiga 126 kg/ha; 5) Kemira kompleksväetis normiga 126 kg/ha. Katses kandeealiste taimedega olid järgmised variandid: 1) Väetamata (võrdlusvariant); 2) Kemira kompleksväetis normiga 300 kg/ha; 3) Kemira kompleksväetis + leheväetis (0,5% kaltsiumnitraat); 4) Rekle kompleksväetis normiga 300 kg/ha; 5) Rekle kompleksväetis + leheväetis (0,5% kaltsiumnitraat), 6) Leheväetis (0,5% kaltsiumnitraat). Katsevariandid olid katsealal paigutatud rendomiseeritult neljas korduses. Katseandmed töödeldi ühefaktorilise dispersioonanalüüsi meetodil. Graafikute tulpadel on toodud korduste keskmised ja keskmise standardhälve. Kontrollvariandist statistiliselt usaldatavalt (95% tõenäosuse juures) erinevad tulemused on märgitud tärniga (*).

Uurimistöö tulemused

Kahe aastased mustika taimed olid 1999. a. sügiseks 22…38 cm laiad ja 9…38 cm kõrgused (joonis 1). Väetatud taimed olid kasvanud statistiliselt usutavalt kõrgemaks ja laiemaks. Järgmiseks sügiseks ei esinenud juurdekasvu väetamata taimedel. Väetatud taimed jätkasid aga kasvu ja olid sügiseks 48…56 cm laiused.

1999. a. vegetatsiooni perioodi jooksul kasvasid võrsed 9…16 cm pikkuseks (joonis 1). Võrsete kasv oli oluliselt tugevam väetatud variantides. Järgmisel aastal kasvasid võrsed 6…23 cm. Tugevama kasvuga olid taas väetatud taimed, mis näitab, et väetamisel oli oluline järelmõju ka järgmisel aastal.

Enamik katsetaimi jätkas kasvu ka hilissügisel. 1999. a. sügisel ei lõpetanud kasvu 69...75 % ja 2000. aastal 66…73 % väetatud taimedest.
Kandeealiste taimede laius oli 1999. aastal 56...80 cm ja kõrgus 27...37 cm (joonis 2). Väetamata taimede laius oli 56 cm ja ainult lehtede kaudu väetatud taimedel 58 cm. Järgmisel aastal oli vanemate taimede juurdekasv väiksem, sest rohkem energiat kulutati saagi moodustamisele. Taimede laius oli 60…76 cm ja kõrguse kasv oli 25...35 cm. Kõrgemad olid taimed väetatud variantides. Kandeealiste taimede kasvujätkamise protsent oli tunduvalt madalam võrrelduna noorte taimede katsega. Nii oli 1999. aastal kasvu jätkavaid taimi 18...37%. Väetusvariandi taimedest jätkas kasvamist 1999. aastal 34...37 % taimi ja 2000. aastal 32...44 %. Leheväetise mõju taimede kasvule ei olnud statistiliselt usutav.

Arutelu ja järeldused.

Taimede kasvamist ammendatud freesturbaväljal mõjutavad samaaegselt mitmed tegurid. Litten jt. (1992) märgivad, et happelisel pinnasel kasvades soodustavad mustika perekonna taimede kasvu mikroorganismid, aidates oma elutegevusega taimel omastada pinnasest vajalikke toiteaineid ning suurendada taimede vastupanu ebasoodsatele keskkonnatingimustele. Väetamise olulisust raba pinnasel rõhutab Valk (1988) oma katsetes erinevate puittaimedega. Ka meie ahtalehise mustikaga läbiviidud väetiskatsed näitasid, et taimede kasvus olid väetamata taimedega võrreldes märgatavad erinevused, mis oli põhjustatud pinnase madalast mineraalainete sisaldusest. Väetised anti mai keskel paikse pealtväetisena. Väetamise ajal olid üksikud ahtalehise mustika taimed alustanud juba õitsemist. Väetiste omastamine võis olla mõnevõrra aeglasem, kuna mai keskel oli sademeid vähem võrrelduna paljude aastate keskmise näitajaga. Rohkem oli sademeid juunis.

Juurevälise väetamisega on võimalik anda lisatoitaineid lehtede kaudu. Katsetes ahtalehise mustikaga on täheldatud leheväetiste positiivset mõju taimede kasvule ja saagi moodustumisele (Percival, Sanders 2001). Põhjuseks, miks juureväline väetamine meie katses efekti ei andnud võis olla liiga madala kontsentratsiooniga lahuse kasutamine. Edaspidi vajavad katsetamist erinevad väetised erinevate kontsentratsioonidega.

Hilissügist kasvu vanematel taimedel põhjustas enam suurema lämmastiku sisaldusega väetise kasutamine. Eduka talvitumise aluseks on õigeaegse kasvu lõpetamine sügisel. Kui taimed jätkavad kasvu ja ei jõua puituda, esineb talvise külma tagajärjel võrsetel külmakahjustusi. Katse näitas, et noorte taimede kasv istutuse järgsel aastal oli aktiivsem võrrelduna vanematega. Varasemates katsetest on selgunud, et külmaõrnemad on ahtalehisel mustikal just tipmised (1-4 ) pungad (Cappiello, Dunham 1994). Õiepungade koed on tundlikumad kevadistele külma kõikumistele kui soonkoed võrsetel. Kaitset külmakahjustuste vastu pakub lumikate. 1999. ja 2000. aastal oli lumikatte paksus tagasihoidlik, võrsete tipud ulatusid kõrgemale kui lumikatte ülemine piir. Katseaastate talvedel ei esinenud aga tugevamat pakast, mis oleks taimi kahjustanud. Mustikaistandustpiirab looduslik raba, millest ida poole jääb Võrtsjärv, põhja Mustjärv ja läände segamets. Katseala lääne poolses osas on segamets. Seega on katsealal looduslikud tuule tõkked, positiivselt mõjub ka järvedelähedus, mis akumuleerivad soojust suve perioodil. Kevadine soojenemine rabades on aeglasem kui mineraalmaal, kuid sügisene jahtumine on samuti aeglasem, mis pikendab vegetatsiooni perioodi (Valk, 1988). Raba-aladel on pinnase temperatuuride kõikumine päeval ja öösel suured. Kohati võivad erinevused olla juurte leviku piirkonnas ja sügavamate kihtide vahel rohkem kui 20 ⁰C. Taimede kasv on mõjutatud positiivselt kõrgemate temperatuuride ja pikema fotoperioodi poolt (Kender, 1996). Kasvuhoone katsetest ahtalehise mustikaga on selgunud, et hea juurestiku ja võrsete kasv oli 29 ⁰C korral (7,2 cm). Märgitakse ka pika päeva (16 h) positiivsemat mõju võrreldes lühipäevaga (10 h), (Kender, 1996).

Väetuskatsetes liivsavi muldadel on saadud häid tulemusi kompleksväetise N₁₇P₁₇K₁₇ kasutamisel igaaastasel väetamisel 300 kg/ha. Pärast 9 vegetatsiooni perioodi ulatusid taimede risoomid 72…165 cm kaugusele emapõõsast (Estabrooks, 1998). Meie katses raba pinnal oli vanemate põõsaste laius keskmiselt 72,3…79,4 cm, leheväetise variandis 8…61 cm ja kontrollis 56…60 cm. Võib arvata, et üle aastase paiklikult antud pealtväetamisega loome taimedele kasvuks optimaalsed tingimused, mis on keskkonda säästvad ja samas ei soodusta ka umbrohtude kasvu.

Põldkatsed näitasid, et ahtalehine mustikas on võimeline kasvama ja viljuma ka Eesti kliima tingimustes. Turba-alade kasutamisel ahtalehise mustika viljelemisel on tagatud kultuurile sobiv happeline keskkond. Vajalik on ka kultuuri väetamine kasvuperioodi alguses, siis jõuavad taimed lõpetada sügisese kasvu, mis on aluseks edukale talvitumisele ja saagivõime suurendamisele.

Tänuavaldused

Katsetöö läbiviimist toetas Eesti–Kanada ühisprojekt ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium Ait.) viljelemise alal. Katseala kasutamise ja abi eest täname talunik T.Jaadlat.

Kasutatud kirjandus
Cappiello, P. E., Dunham, S. W. 1994. Seasonal Variation in Low temperature Tolerance of Vaccinium angustifolium Ait. Hort. Sci. 29: 302-304.
Estabrooks, E. 1998. The use of Vaccinium anqustifolium clones for improved fruit quality and yield. Forestry studies 30: 46-49.
Helper, P. R., Yarborough, D. E. 1991. Natural variability in yield of lowbush blueberry cultivars. Hort.Sci. 26: 242-246.
Kender, W. J. 1996. Rhizome Development in the Lowbush Blueberry As Influenced by Temperature and Photoperiod. Am. Soc.Hort. Sci.90: 144-148.
Percival, D., Sanderson, K. 2001. Cropping year fertilizer need for lowbush blueberries and impact on yield.Annual Meeting of WBNA. Halifax. 3.
Vander Kloet, S. P. 1988. The Genus Vaccinium in North America. Ottawa: Research Branch, Agriculture Canada, 153.
Valk, U. 1988. Eesti sood. Tallinn, 270.
Read, D. J. 1982. The biology of mychorrhiza in the Ericales. Can.J.Bot.61: 985-1004.