AHTALEHISE MUSTIKA (Vaccinium angustifolium Ait.) KULTIVEERIMINE AMMENDATUD FREESTURBAVÄLJAL. Merrit Noormets Magistritöö kokkuvõte. Töö kaitstud 26.08.2002. EPMÜ Agronoomiateaduskonnas.

Juhendajad: D.Sc. Kadri Karp, biol.tead.kand Taimi Paal,  Ph.D. Arthur Randall Olson.
Oponent: põllum.tead.kand. Paul Kuldkepp.

    Ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium Ait) on majanduslikult oluline marjakultuur Põhja-Ameerikas, kus kultuuri viljelemine hõlmab enam kui 42 000 ha (Hepler, Yarborough, 1991). Toomispõldudel levib ta koos ahtalehise mustika musta vormiga (V. angustifolium var. nigrum Wood) ja diploidse kanada mustikaga (V. myrtilloides Michx.), mis võivad moodustada kuni 50% kogu taimede populatsioonist (Aalders, Hall, 1963; Kalt et al., 1996). Ahtalehine mustikas on laia pH amplituudiga, hästi stressi taluv ja vähese toiteainete nõudlusega taimeliik. Põhja-Ameerikas, kus mustika viljelemine toimub kõige suurematel pindadel maailmas (Yarborough, 1997), iseloomustab nende kasvatamist kahe aastane tsükkel. Esimesel aastal toimub vegetatiivne kasv ja õiepungade moodustumine. Sel perioodil on oluline tasakaalustatud väetamine kompleksväetistega, kuna siis pannakse alus järgneva aasta saagile. Teisel aastal toimub õitsemine ja saagi moodustumine, sel ajal taimede väetamisel leheväetisega saab täiendavat saagilisa ja paraneb viljade kvaliteet. Pärast saagi koristust põletatakse või niidetakse tootmisistandik maha ja tsükkel algab otsast peale. Ahtalehine mustikas on seal looduslik taim ja sobivad kasvualad saadakse metsade lageraiega, mille järel saavad taimed paremad kasvutingimused. Eestis tuleb istandik rajada aga ettekasvatatud taimedega ja seetõttu on vajalik leida meie tingimustele sobiv kasvatustehnoloogia.
 
    Kultuuride mitmekesisus marjakasvatusettevõttes vähendab tootmisriske. Hooajatööde ja saakide erinev aeg alandab tööpinget ja võimaldab paremini kasutada tööjõudu. Seega on oluline tööde perioodilisus, mis  jaotaks tootmist ja turustamist võimalikult soodsalt tootjale. Üheks selliseks uueks marjakultuuriks võib osutuda Põhja-Ameerikast pärit ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium Ait.). Eestis on ahtalehise mustika kultuuristamise katsetega tegeldud 1998. aastast, mil antud taime viljelemise võimalusi  asuti uurima Eesti Põllumajandusülikoolis. Uuritud on ahtalehise mustika paljundamise meetodeid (Paal, 2000), agrotehnoloogiat (Noormets, Karp, 2001; Starast et al., 2001). Eestis katsetatakse ka poolkõrgeid mustikasorte ‘Northblue’, ‘Northcountry’ (Starast et al., 2002). Viimased katsed on rajatud sortidega ‘Aarne’, ‘Aino’ ja ‘Alvar’. Ahtalehise mustika ja poolkõrge mustika hübriidide kasv on erinev. Poolkõrged mustikad kasvavad põõsana, kuid ahtalehise mustika taimed on madalad ja levivad risoomidega. Mõne aasta pärast võib kogu viljeldav pind olla kaetud mustikavartega ja seetõttu sobivad selle liigi taimed hästi kasvatamiseks freesturbaväljadel, kus ei ole probleemi umbrohtudega.

    Seoses turbatootmisega Eestis on tekkinud üle 3000 hektari ammendatud freesturbavälju. Umbes 2000 hektaril võimaldab jääkturbakihi tüsedus metsamarjade viljelemist, mis on vähenõudlikud ja eelistavad kasvuks happelist pinnast. Metsamarjade viljelemine jääkturbaväljadel omab ka keskkonnakaitselist tähtsust. Turbatootmisest väljajäänud rabadel turba juurdekasvu ei toimu. Küll aga toimub turba ärakanne vihma ja tuulega ning mineraliseerumine. Kuid keskkonna saaste seisukohalt on olulisem, et jääksood eraldavad süsihappegaasi. Ilometsa (2001) andmetel võivad Eestimaa jääksood eraldada atmosfääri 400 000 tonni  CO2 aastas. Raskendatud on jääkrabadel  ka tuntud rabataimede nagu tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), kased (Betula sp.), mänd (Pinus sylvestris) ja harilik kanabrik (Calluna vulgaris) kasv, kuna seemneteidamine sellistes tingimustes on raskendatud. Üheks võimaluseks nende alade funktsioneerimise taastamiseks olekski metsamarjade kasvatamine. Nendel aladel  ei ole umbrohuprobleeme, sest enamik taimi ei saa seal väga kõrge happesuse tõttu kasvada. Kuigi mustikat loetakse vähenõudlikuks kultuuriks, jäävad taimed lisaväetamiseta kiduraks, sest turbal on taimede toiteelementidega varustamise võime väike. Mõõduka väetamisega, mis on eriti oluline noores eas, tagatakse mustikataimedele soodsam kasvukeskkond (Noormets, Karp, 2001). Kuigi on olemas pikaajalised kogemused erinevate mustikaliikide viljelemise alal, puudus siiani kasvatamise kogemus just freesturbaväljadel. Põhja Ameerikas on mustikaistandikud happelistel, hästi õhustatud mineraalmuldadel. Seal on uuritud ka väetiste mõju saagi kujunemisele pikaajalistel katsetel (Estabrooks, 1998; Percival, Privé, 2002).

    Huvitavaks küsimuseks on seemikutega paljundamisel nende kujunev saagivõime. Kuna ahtalehine mustikas on geneetiliselt väga varieeruv, on seemnetest paljundatud taimedega rajatud põllul erineva viljakusega põõsad. See küsimus on oluline kui tehakse kulutusi istandiku rajamisele. Erinevate marjakultuuride tulususe arvutustel on hinnatud sordiomadusi oluliseks. Seega on otstarbekas istandiku rajamisel kasutada võimalikult ühtlast taimmaterjali. Seemikute erinevaid omadusi on seotud ka marjade keemiliste näitajatega. Nii on leitud erinevates katsetes ahtalehise mustika seemikutega, et suhkrute ja hapete osakaal ning C vitamiini ja kuivaine sisaldus varieeruvad oluliselt (Kalt et al., 1996).

    Edukas marjade moodustumine algab õietolmuterade ehk tetraadide (Vaccinium perekonna liikidel) kinni püüdmisest emakasuudme poolt ja hilisemal edukal arengul emakasuudmel. Tolmuterade idanemisel on oluline osa biokeemilistel protsessidel, millest võtavad osa erinevad ensüümid (Shivanna, Sastri, 1981). Peroksidaaside ilmumist emakasuudmele on tavaliselt seostatud soodsa kasvukeskkonnaga tolmutorude idanemise alguses (Galen, Plowright, 1987; Dafni, Maues, 1998).

Ahtalehise mustika taimed on vähese toitainetenõudlusega ja seetõttu reageerivad hästi ka tagasihoidlikumale väetamisele.
Eestis ei ole veel täheldatud kahjurite ja haiguste levikut. Marjade turustamist soosib küllaltki lai kasutamise otstarve. Mustikaid kasutatakse värskelt, külmutatult, mahlaks, moosideks, veiniks, kontsentraadiks, samuti jäätise- ja paljudes teistes toiduainetööstuse harudes.

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli:
o    selgitada Põhja - Ameerikast pärit ahtalehise mustika kasvatamise võimalikkust Eestis,
o     leida sobivad väetised mustika kultiveerimisel ammendatud freesturba väljadel lähtuvalt taimede kasvueast,
o    uurida väetiste mõju ahtalehise mustika seemikute saagi kujunemisele olenevalt keskkonnatingimustest,
o    selgitada seemikute geneetilisest varieeruvusest lähtuvat saagivõimet,
o    uurida väetamise mõju ahtalehise mustika marjade keemilisele koostisele,
o    selgitada lähtuvalt peroksidaaside ilmumisega emakasuudmele ahtalehise ja kanada mustika vastuvõtlikkuse algust õietolmule, olenevalt õie arengu faasist.

Tartu, 2002. In Estonia. 80 pages, 12 tables, 44 figures, 8 appendixes, 73 sources of reference.
 

ABSTRACT

Key words: mulch, soil, vegetative growth, yield, pH, peat, cold hardness, berry weight

Blueberry hybrid cultivars Northblue and Northcountry have been bred on the basis of American sweet lowbush blueberry (V. angustifolium) and highbush blueberry (V. corymbosum). On introducing new cultivars and species it is essential to watch their growth and crops in local conditions. With using different growth technologies it is possible to create optimum conditions for the growth and development of the plants. The given experiment was conducted and the data collected in Kambja, Tartu County in 1998-2001. The aim of the present experiment was to analyze the suitability of ‘Northblue’ and ‘Northcountry’ cultivars in the Estonian climatic conditions, the influence of different growing technologies on the growth and yield of blueberry plants, and soil conditions. The following experiment variants were used: planted into mineral soil without mulch (control) (1), plants covered with sawdust mulch (2), plants covered with peat mulch (3), plants covered with plastic mulch (4), plants planted into the mixture of mineral soil and peat, peat mulch added (5), mixture of mineral soil and peat + plastic mulch (6).

Adding of peat into the soil will increase its acidity. With disintegration of peat acidity decreases. In the variant without mulch the differences of temperature and humidity were the greatest. With using plastic mulch the temperature was the highest, it must be noted, however, that dark plastic did not cause dangerous heating of the plants. The best growth substrates were the mixture of mineral soil and peat covered with plastic mulch and the mixture of mineral soil with peat covered with peat mulch. The plants grown with these mulches had wider and taller bushes, more long shoots, more intensive blooming, and better crops. The plants grew even in September and the shoots were not able to lignify in time. So the first colds damaged the tips of the branches and shoots. The damage was not, however, very serious and no plant was destroyed because of winter colds. The growth of plants having reached the yielding age is not so intensive and no frost damage was noticed. The plants of ‘Northblue’ yield bigger crops compared with ‘Northcountry’. For both cultivars during the experiment the plants that grew on the mixture of mineral soil and peat covered with plastic mulch had the biggest crop. The berry weight of ‘Northblue’ is 2 grams in the average. The weight of ‘Northcountry’ is slightly less than a gram.

An experiment of four years demonstrated that hybrid blueberry cultivars Northblue and Northcountry grow and yield well in South-Estonian conditions. Using of mulches in a blueberry plantation is favorable to guarantee better crops and optimal growth of the plants. On the acid soils growing of blueberries with the help of mulches may become a field of production with a good perspective.