|
|
|
Mustikaliste sugukonda kuulub umbes 350 liiki taimi, mis kasvavad tundratest kuni troopiliste vihmametsadeni. Nende hulgas leidub nii maadjaid igirohelisi puhmaid, põõsaid kui ka puid, ei puudu isegi troopiline liaan.
Mustikate kultiveerimise ajalugu ulatub käesoleva sajandi algusse. Mustika enda perekond hõlmab üle neljakümne liigi. Söödavate viljadega mustikate poolest on eriti rikas Põhja-Ameerika. Sealsed mustikaliigid jaotatakse kahte suurde rühma - kõrgekasvulised (1-3 meetrit) ja madalakasvulised (0,25-0,5m).
Viimase aastakümne jooksul on saadud uus suur grupp poolkõrgeid sorte (0,5-1m), mis pärinevad keerukaist ristamistest kõrgekasvuliste mustikate ja põhimiselt Kanadas kasvavate madalakasvuliste mustikate (V.angustifolium, V. myrtilloides) vahel. Üheks selliseks sortide loomise ajendiks oli tõsta kõrgekasvuliste mustikasortide külma- ja haiguskindlust ning muuta nad marjade korjamise hõlbustamiseks madalamateks.
Peab mainima, et väheste kultuuride puhul on saadud nii lühikese aja jooksul nii palju häid sorte kui mustikal.. Kuna paljud mustikaliigid ristuvad omavahel kergesti ka looduses siis paljud uued sordid saadakse keerukate korduvate ristamiste teel.
Kännasmustika sordid (kõrgus 1-2m), mis on aretatud V. corymbosumist, on Eesti oludes küllaltki vastuvõtlikud haigustele. Suladega vahelduvad külmad põhjustavad koore lõhenemist ja võrsevähi arengut. Ka on ohtlikud lumeta külmad talved, sest enamus sorte ei talu üle -25° C külma. Eelmisel aastal pakuti aiapoodide poolt müügiks väga kalli hinnaga Ameerika puukoolidest pärinevat kännasmustikate istutusmaterjali. Selliste taimede ostmine on muidugi aiahuvilise oma asi, aga kontrollimata sortide rahvale suure raha eest “pähemäärimine” on lihtsalt sündsusetu.
Mida siis ikka teha kui tuleb suur isu kasvatada kännasmustikat koduaias? Turgudel on vahetevahel müügil Läti puukoolides paljundatud kõrgekasvulise kännasmustika sorte ja nende seemikuid. Enamus Lätis kasvatatavatest sortidest on olnud paarkümmend aastat katsetes Salaspilsi botaanikaaias ja need sordid on meie kliima jaoks juba pika aja jooksul mõneti kohastunud, kuna õrnemad sordid on külmadega hukkunud. Viljakad ja külmakindlad olid ka Nigula Looduskaitsealal katsetes olnud tundmatu sordi seemikud, mida paljudel huvilistel hankida õnnestus. Seemikute sordiomadused selguvad alles siis kui seemik vilja kandma hakkab. Mõnigi seemik võib anda väga head saaki. Kõige õigem oleks muidugi hankida kohe meie kliimale sobivaid sorte kas poolkõrgete või madalakasvuliste aretiste seast.
Poolkõrgetest oleks soovitav valida `Friendship` `Northsky` `Northland`, `Northblue` või `Northcountry`. Need sordid kannatavad kuni –35- -40 C°. Kõige kergemini kättesaadavamateks sortideks on praegu kaks viimast mustikasorti `Nortblue` ja `Northcountry`. Kuigi `Northblue` marjad on suuremad, on soovitav osta mõlema sordi taimi, sest `Northcountry` on väga hea tolmuandja sordile `Northblue`. Eelpool nimetatud sorte paljundas meristeemselt Pühajõe talu. `
Kanadas aretatud madalakasvulistest mustikasortidest (pärinevad V.angustifoliumist ) on tuntumad `Augusta´, `Chignecto`, `Cumberland` ja `Brunswick`.
Kasutada võib väga edukalt ka kahe eelpoolmainitud sordirühma seemikuid, mida meil mõned talunikud paljundavad ja müüvad. Mustikate paljundamine pistikutest on väga keerukas ja see tavaliselt kodustes tingimustes ei õnnestu. Ka seemikute kasvatamine on aega ja suuri oskusi nõudev. Pealegi kasvab mustika seemik esimese aasta jooksul ainult mõne sentimeetri, mille järele ta peab edukalt talvituma.
Oletame, et teil on mustikataimed olemas ja te kavatsete nad maha istutada. Kui te olete enne edukalt kasvatanud rododendroneid, siis võib teid lugeda kogenuks mustikakasvatajaks.
Mustikataim ei ole mitte mustsõstar, et anna aga sõnnikut, küll siis kasvab. Mustikad on väga hapude (pH 3,5-5), kergete ja toitainetevaeste muldade asukad. Koduaias tuleb mustikatele valida päikesepaisteline kasvukoht. Tavaliselt koduaia mullad ei ole enam suure väetamise ja harimise tulemusel hapud, seepärast tuleb muld mustika kasvukohal välja vahetada kas väetiseta freesturbaga või metsamullaga Eriti oluline on see savi sisaldavate muldade puhul. Liivasele mullale, kui seda ei ole aastaid väga tugevalt väetatud võib segada hulka väetiseta freesturvast. Istutusauk peaks olema vähemalt 30-40 cm sügav ja ligi 1 m läbimõõdus kuna mustikad on pikaealised taimed. Eriti oluline on see madalakasvuliste mustikate puhul. Madalakasvulised mustikad hakkavad ajapikku oma territooriumi laiendama. Uusi osapõõsaid võib edukalt kasutada paljundamiseks. Istutamisel peabki arvestama, et istikutel oleks edaspidi laienemiseks ruumi, seepärast istutage põõsad umbes 1 m vahega. Kõrgekasvulistele ja poolkõrgekasvulistele mustikatele on suur põõsaste vahekaugus iseenesest vajalik, kuna nad kasvavad 50-150 cm kõrguseks.
Peale istutust taimi kastetakse. Kui istutussubstraadiks oli puhas freesturvas, võiks varakevadel istutatud taimi Jaanipäeva paiku kasta Acid Plus või mõne muu happelise koostisega väetisega järgides pakendil olevat juhendit. Väetamisega tuleb olla väga ettevaatlik, kuna suured väetisekogused tapavad taime. Eriti kaugele peab mustikatest hoidma toitaineterikkad kompostid ja sõnniku. Kuna mustikas on mükoriisataim, siis juurtega kooselus olevad seened aitavad suure osa mustikale vajalikku lämmastikku õhust kätte saada. Sügisel võib põõsaste alla riisuda lehti, mis talve jooksul kõdunedes annavad omakorda väetist. Kevadeti võiks igal aastal põõsaste aluseid multšida uue väetiseta turba kihiga. Multšimise järele andke üks tikutoosi täis happelist täisväetist 1 m² kohta.
Põõsaste ümbrus ja alune hoidke umbrohuvaba. Suvel suure kuumaga on taimi mõistlik kasta. Eriti oluline on see juba saaki andvate istikute puhul. Liigse kuivuse korral jäävad marjad väikeseks või pudenevad koguni.
Erilisi kahjureid ja haigusi meie tingimustes mustikal veel ei ole esinenud. Küll võib “kahjuriks” osutuda pere lemmikkoer, kui ta juhtub põõsa najal jalga tõstma. Selline “väetamine” on liiast nagu näitavad artikli autori omad kogemused. Aeda pääsenud metsjänesed peavad mustika võrseid maitsvamaks isegi kui õunapuude koort. Koos võrsetega rändavad jänese kõhtu järgmiseks suveks loodud õiepungad ja seega ka saak.
Saaki kandma hakkavad mustikad suhteliselt vara. Katsetes on mustikaseemikutelt esimesi marju saadud kolmandal aastal peale külvi. Kandeeas põõsalt saadakse olenevalt sordist ja sordirühmast keskmiselt 3-6 liitrit marju.
Marjad asuvad kõigil sortidel mitte nagu meie kodumaisel mustikal ühe kaupa vaid mitmekümne kaupa kobaras. Marjad on osadel sortide väga suured - `Northbluel` on soodsail aastail suuremad marjad olnud samas läbimõõdus 50- sendise metallrahaga. Marjad on olenevalt sordist hapukas- kuni läägelt magusad. Neist saab suurepärase kompoti, eriti koos rabarberiga. Ka keedised on väga meeldivad. Hõrgu magustoidu saab mustikatega ülepuistatud koorejäätisest. Toorelt meeldivad nad eriti lastele. Kännasmustikad ei määri ka suud.
Eraldi tuleb märkida mustikate dekoratiivseid omadusi. Oma võrdlemisi suurte, nestest lausa tilkuvate ja lõhnavate õitega meelitavad nad ligi kimalasi ja mesilasi. Sügisel peale öökülmi muutuvad mustikapõõsad leekivpunasteks, olles nii kaua aega pilgupüüdjaiks. Kanadas on mustikate sügisvärv kutsunud ellu turismiharu - septembris minnakse mägede ja metsade alale kogu perega imetlema mustikate poolt leekivaks värvitud loodust.
Nii imelihtne see mustikate “hingeelu” ongi. Head mustikate kasvatamist!
